Eesti põhjapoolseimal saarel, Vaindlool, on aastaringselt teenistuses piirivalvurid, kes merel silma peal hoiavad. Nende jaoks on see Soome lahe tilluke saar kui teine kodu, kus kellegi teise kui enda peale loota ei saa.
Vaindloo - riigi põhjapoolseim kodu
24. märts 2013, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Saarel pole ühtki naist ega eraisikut. Talvel elutsetakse nagu karud pesas. Mehed teevad naiste tööd» – nii kirjutas 1940. aasta Päevaleht talvisest Vaindloo saarest. Toona oli mereväelaste asustatud saar terve talve muust maailmast jää tõttu eraldatud ja ükski sõiduk sinna ei sõitnud.
Alates 1994. aastast elavad Vaindlool kahekaupa Eesti piirivalvurid ja omamoodi jäävangis on nad nüüdki. Paadiga saarele ei pääse, kuid iga paari nädala tagant lennutatakse nad sinna kopteriga.
Piirivalvur Nimrat Kütt.
Sellest 6,2 hektari suurusest saarest vihiseb üle jäine meretuul, loodus on kidur, pinnas kivine. Keskel kõrgub peaaegu 150-aastane tuletorn ja kohe kõrval seisab paar ülemöödunud sajandist pärit hoonet, kus elavad piirivalvurid.
«Kui automaatika inimesteta ei tööta, nagu praktika on näidanud, siis on inimesi siia vaja,» leiab Kütt.
«See on küll vaid minu seisukoht, aga kui Eestimaal on piirialal mingisugune punkt ja see tahab tõesti selle riigi oma olla, siis peab riik olema seal esindatud,» leiab ligi 20 aastat Vaindlool piiri valvanud Nimrat Kütt.
Mees juhatab meid tuuliselt kopteri maandumisplatsilt ülemöödunud sajandist pärit trööstitus olukorras tuletorni ülevaatemajja, samal ajal kui meiega koos saabunud uus vahetus toidumoona ja seljakotid kopterilt maha laadib.
Vaindloo saar.
«Üks vahetus kestab talvel kaks nädalat, suvel nädala,» räägib Kütt. «Sõltub jääoludest ja sellest, kuidas mehed tahavad olla. Paljud pole mitte mingil juhul kahe nädalaga nõus, aga mina olen sellega harjunud.»
Istume lagunevate seinte ja kulunud põrandalaudadega köögis. Nurgas asub duššinurk, kõrvaltoas mängib väike teler. Kütt seletab, et siinne paik on tema elu lahutamatu osa ja ta saabub siia nagu koju. Saar on tal hinges.
«Puhkus see pole, siin pead täielikult iseendale lootma. Kui mingi lollusega hakkama saad, siis enda tervis ja kondid kannatavad,» lisab ta siiski. Kui esimese vabariigi ajal varuti toitu terveks talveks, siis nüüd võetakse seda kaasa kahe nädala jagu. Toitu säilitatakse neljas külmkapis. Elektrit toodab diiselgeneraator.
Mida Vaindlool kaks nädalat tehakse? «Hooldame diiselgeneraatoreid, tegeleme merevaatlusega,» vastab piirivalvur. «Tegeleme majapidamistöödest alates kõigega.»
Tema ülemus, Kunda kordoni juht Mare Jõesaar lisab, et Vaindloo tagant läheb rahvusvaheline laevatee.
«Laevaliiklus on samamoodi reguleeritud nagu maanteeliiklus,» selgitab ta. «Kuna talvel võib jääolude tõttu igasuguseid asju juhtuda, siis jälgitakse karavanide ja laevade liikumist. Siinsed piirivalvurid on kordonile täiendavad silmad.»
Uus vahetus viib oma kompsud majja.
Eestis on piirivalvurid peal vaid kolmel väikesaarel – Vaindlool, Ruhnul ja Piirissaarel. Ajad on edasi läinud, tehnika kõvasti arenenud. Miks on vaja üksildasele saarele piirivalvureid nagu 70 aastat tagasi? Küti hinnangul Vaindlool üksnes automaatikast ei piisaks.
«Kui automaatika inimesteta ei tööta, nagu praktika on näidanud, siis on inimesi siia vaja,» on ta kindel, kuid arutleb edasi: «Võibolla ei peaks olema tingimata piirivalve, äkki piisab saarevahist, aga kuna tegemist on nii eraldatud piirkonnaga, siis võiks pigem ikka olla riigi esindaja.»
Saar peidab endas mitmeid ajalooseiku, mida Kütt on uurinud. Näiteks olnud Vaindloo esimene n-ö elanik meremees, kes sattus sinna peale laevahukku. Tema kaaslased pääsesid tormiselt merelt mandrile ja eeldasid, et ju ta uppus. Vaindlool polnud aga midagi süüa ja sinna ta suri.
Kunda kordoni juht Mare Jõesaar räägib köögis teenistusest saarel.
Kõige rohkem on saarel korraga olnud üle 2000 inimese. «1941. aasta augustis, kui oli Leningradi taandumine, sai laev «Kasashstan» pommitabamuse ja muutus juhitamatuks,» seletab Kütt. «Saarele lasti üle 2000 inimese ja nad olid siin päeva-kaks, misjärel nad edasi Kroonlinna viidi. Laeval oli arvatavasti 5000 inimest.»
Õõvastav sündmus leidis aset 1959. aastal. Tulejaamas elas kaks perekonda lastega (sh tuletorni ülem). Lisaks olid saarel sideüksuse mereväelased, kes jälgisid laevaliiklust merel.
«26. juulil lasi üks sideüksuse madrus maha tuletorni ülema pere koos kahe lapsega, teise pere ema ja kaks mereväelast,» räägib Kütt. Teise pere kaks väikelast jäid ellu, samuti isa, kes oli mandrile produktide järgi läinud. Mõrvar põgenes mootorpaadiga ja leiti hiljem Soomest Kotka lähedalt külmununa. Väikelapsed olid mitu päeva saarel üksinda, kuni isa naasis.
Kuigi Kütt tunnistab, et järgnev kuulub müstika valdkonda, märgib ta siiski, et 1870ndatel ehitatud majas, kus piirivalvurid elavad kahekesi, kuuldub vahel, kui saarel on tehtud uuendusi, kellegi kolmanda samme. Neil kõhedatel hetkedel üritab koer end pliidi alla peita ning keeldub koridori minemast.
Koer Pavarotti.
Kopterimeeskond kiirustab meid tagant, et kaks nädalat valves olnud vahetus mandrile viia. Taas õue astudes puhub näkku vali tuul, mis annab mõista, et räämas maja on korralikult ehitatud.
Kopteri poole kõndides küsin ühe putka kohta, et kas see on välikäimla, mispeale vastab Kütt naerdes «Kui sa sinna häda lähed tegema, saad tappa!» Putka pole peldik, vaid kaevuhoone, mille vesi olevat parimate seast.
Tuletornikordoni hoonetekompleksist on säilinud toiduait, õliait, kelder, tuletorn ja kaevuhoone. Hävinud on saun ja paadikuur. Kuna avalik huvi koha vastu puudub, kardab Kütt, et hävimisele on määratud kogu kompleks.