Argo Ideon: Küprose karikas

Foto: Urmas Nemvalts

Aeg-ajalt on hea meel, et see või teine karikas on elus meist mööda läinud. Selle tundega lahkusin eile Nikosiast, Küprose saareriigi pealinnast, kus hotelliteenistuja lausus hüvastijätuks, et praegu nad kaugemale kui nädal broneeringuid ei võta, ning taksojuht kurtis, et Küprosega on nüüd kõik: «Kes siia enam tuleb?» Rääkimata pangatöötajatest, kelle pinge leivatüki kaotuse hirmus keemispunkti tõusis, nii et appi hakati kutsuma Venemaad või keda iganes.

Mina nii pessimistlik ei oleks. Paika, kus märtsis on õhutemperatuur +20 kraadi ning Põhja-Euroopast saabuja ei pea kultuurišokki kartma, tullakse ikka. Tõsi, raha jäetakse tulevikus ilmselt mõnda kindlama pangasüsteemiga riiki. Aga tullakse, isegi kui peab reisiraha enne sulas välja võtma. Tegelikult on inimesed aastatuhandeid reisinud, sularaha taskus, ning Visa kaartide eluiga on selle kõrval kübeke ajameres.

Põhiline järeldus mõnepäevasest tutvumisest kohapealse kriisiga on mul pigem Eesti kohta: tundkem aeg-ajalt ka heameelt selle üle, milliseid jamasid me pole pidanud viimasel ajal üle elama. Eestis on palju tegemata töid ja lahendamata probleeme, kuid suhteliselt korras riigirahandus ja Rootsist pärit tugevad pangaomanikud pole nende hulgas.