Juhtkiri: 7890, 7891, 7892 ...

Foto: Urmas Nemvalts

Üks päev võib olla eriline, iga päev priiuses on tähtis

Eile lehvisid Eestis lipud. Lauldi, tantsiti, tehti teleülekandeid, mängiti veebis mälumängu ja nii edasi – üritusi jagus pea igasse maanurka. Neid, kes soovisid üheskoos just sel viisil tähistada priiuse põlistumise päeva – päeva, mil praegune iseseisvusaeg sai pikemaks kui sõjaeelne –, soosis ka ilm. Ehkki õhk oli talviselt karge, paistis peatset kevadet kuulutav märtsipäike juba soojalt.

Ometi polnud üldrahvalik trall ilmtingimata eilse päeva mõtte seisukohalt kaugeltki olulisim, kuigi ehk leidus inimesi, kes seda päeva just nii näha tahtsid. Aga leidus neidki, kes päeva nimetuse kallal aasides püüdsid hoopis näidata sellele tähelepanu pööramise mõttetust. «Milleks see, kui meil on vabariigi aastapäev ning tähistame ka igal aastal iseseisvuse taastamist?» küsiti.