Sajandiveerand tagasi 1. aprillil pääsesin ma esimest korda oma ihusilmaga nägema Toompea lossi ka seestpoolt. Olin jõudnud keskea veerele, 42 aastat vana. Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni 1920–1922 projekteeritud riigikogu hoone (selle pärisnime varjati) saali olin näinud vaid piltidel ja kroonikafilmi kaadritel. Seal kordus üks ja sama positsioon: võimurid presiidiumis ja saalis mornide nägudega istuvad või siis eksalteeritult plaksutavad, aga ikka kivistunud ilmega enamasti tundmatud, sageli ordenitega ehitud või sõjaväemundris tegelased.