Hardo Pajula: laostunud väikeriigi tulevik

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Sõnapaar «eurotsooni lagunemine» manab tahes-tahtmata silme ette pildi millestki vapustavast, isegi kataklüsmilisest. Küprose kogemus näitab aga, et asi võib toimuda ka palju hillitsetumalt. Jah, tehniliselt on saareriik veel praegugi eurotsooni liige, ent ometi ei ole enam kellelgi kahtlust, et hoius Küprose pangas on praegu väga erinev hoiusest Saksa pangas.

Ka selle arusaamani ei jõutud üleöö; konverteerimisriski esilekerkimine möödunud suvel tegi meile selgeks, et tegelikult elavad liirid ja drahmid ühisraha kattevarjus oma salaelu vaikselt edasi. Just konverteerimisriski tõusust tingitud kriisiriikide valitsuste võlakirjade tootluste hüpe tõi endaga kaasa Mario Draghi lubaduse teha ühisraha päästmiseks kõik vajalik. Küprose sisuline väljakukkumine osutab seega järjest laiemale praole võimaliku ja vajaliku vahel. Ent esmakordselt eurotsooni ajaloos kapitali vabale liikumisele seatud piirangud toovad päevavalgele kogu Euroopa projekti ühe olulisima sisevastuolu, mille ületamiseks ühisraha kõigepealt üldse loodigi.

Masstootmise võidukäik tegi sõjajärgse Euroopa liidritele selgeks, et püsivaks rahuks vajalik elatustaseme tõus on võimalik üksnes kogu kontinenti hõlmava ühisturu tingimustes. Selleks hakati ameeriklaste pealekäimisel ja toel kõrvaldama omavahelisi kaubandustõkkeid. Et ühisturu kujunemine langes kogu vaba maailma hõlmanud fikseeritud valuutakursside ajajärku, püsisid kaubandus- ja rahanduspoliitika esialgu kenasti eraldi sahtlites.