Mihkel Mutt: kõik on oma, midagi pole varastatud

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et niikaua kui nuhkimise kaudu ei saa inimest paljaks röövida või tema vastu repressioone rakendada, tasub see võimalus oma teadvusest välja lülitada.

Olin tellinud uue sideteenuse, aga kõik telekanalid ei tulnud veel läbi. Läksin teenindusse. Seal öeldi, et lülitavad veel kord sisse ja igaks juhuks teatavad keskusse. «Nemad seal näevad täpselt, mida teil telekas näitab,» muheles näitsik. Kui koju jõudsin, oli kanalitega juba korras, aga öeldu kumises kõrvus. Ei, ühtpidi väga mõnus, et ei pea meistrimehi koju kutsuma nagu vanasti (ei tea, kas lasta neil kingad ära võtta või mitte? jne.) Aga teistpidi tekitab kõhedust. Asi pole kanalites, sest mis komprat see ikka võimaldaks (välja arvatud ehk «täiskasvanute kanalid»). Asi on põhimõttes. Enam-vähem samamoodi võiksid nad meie kohta väga palju muudki teada saada. Kes «nemad»? Pole tähtis, nemad, noh ...

Privaatsus ja nuhkimine on maailmas kuum teema. Niihästi seoses internetiga (millest Sirbis kirjutas hariva loo Elver Loho) kui ka laiemalt. Nt Inglismaal ja Hollandis arutletakse parajasti, kas mitte anda linnapolitseile õigus droonide abil potentsiaalsete kurikaelte järel luurata jne. Kõige eest tuleb maksta. Inimesed on õnnelikud, et saavad IT abil oma haaret suurendada, samas võimaldab see nende kohta andmeid koguda. Inimesed soovivad turvalisust, aga selleks tuleb lasta turvajal oma eraellu sekkuda. Küsimus pole selles, mis suunas asjad selles valdkonnas liiguvad – see on ilmne –, vaid mis hoiaku peaks tavakodanik võtma oma igapäevas, et vähem meelehärmi kogeda.