Vene Teater näitab «Antigonega», et sellest teatrist ei saa mööda vaadata

Kreon (Ilja Nartov) ei luba Polyneikest (Aleksandr Kutšmezov) matta; et keegi keelust üle ei astuks, valvab surnut Valvur (Oleg Rogatšjov). Foto: Vene Teater / Viktor Burkivski

Kui teile meeldivad NO99, Von Krahli, Tartu Uue Teatri ja R.A.A.A.M.-i lavastused, kui te käite Baltoscandalil ning igatsete taga Põhuteatrit, siis on aeg teha tutvust Vene Teatriga. Kuldse Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Feodori lavastatud «Antigone» on haarav vaatemäng, mis läheb iga vaatusega aina sügavamaks ja ka paremaks.

Kasutan teadlikult sõna «vaatemäng», sest Feodori lavastus on ülielav, tantsuline, üks efekt ajab teist taga. Lavaline intensiivsus, näitlejate energia ajab üle ääre, seepärast on vene keele kehvemal oskajal «Antigonet» keeruline jälgida – tähelepanu vajab nii lava kui tekst. Ent siin tuleb appi teater, pakkudes sünkroontõlget. Vaatamata sellise tõlke puudustele, soovitan seda kindlasti kasutada.

Sophoklese tragöödial, mis jõudis publiku ette 442. aastal enne Kristust, ja Jean Anouilh’ 1944. aastal valminud samanimelisel näidendil põhinev lavastus jutustabki teada-tuntud loo Antigonest. Ainult et loosse on pikitud näitlejate vaba improvisatsioon Antigone ja Kreoni lapsepõlvest.