Murtud, õnnetud, elavad

Isa Archie (Tim Roth) püüab oma tütrele Skunkile (Eloise Laurence) toeks olla. Foto: Kaader filmist

Ajastu vaimust kantud mitmeplaaniline filmilugu vannutab mitte alla vanduma argielu raskustele ja hirmudele, vaid lootma helgemat homset.

Rufus Norrise film «Murtud» on tonaalsuselt ja õhustikult hämmastavalt mittetänapäevane; sellest õhkub hoolivust, headust; kinnitust, et õnne väärivad tugevate ja julgete kõrval ka pelglikud, iseäralikud, haiged inimesed.

Tegu on tagasihoidliku filmiga. Julgen öelda, et kõik näitlejad mängivad lausa rõhutatult ilmetult, visandlikult, pöörduvad tegelaskujude ning nende püüdluste ja lootuste poole otsekui uduloori tagant. Väljendusvahendite arsenali poolest rikka Tim Rothi näoilme püsib peaaegu kogu filmi vältel muutumatuna. Tema tegelaskuju, tagasihoidlik advokaat, pakub aina oma teeneid naabritele ja tuttavatele, kes ei suuda enda eest seista.