Alati kui riigid võtavad tõsisemalt teemaks suitsetamise vastu võitlemise, hakkavad meedias ilmuma sõnavõtud, mis seavad kahtluse alla kogu tegevuse mõttekuse ja õiguspärasuse. Ministeeriumidesse ja teiste otsustajate juurde hakkavad nõudma sissepääsu ja märgukirju saatma tubakafirmade esindajad, suhtekorraldajad ning muud tubakatööstuse majandushuvisid esindavad organisatsioonid ja isikud. Kõik nad räägivad justkui ühest suust: puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, salakaubandus suureneb, täiskasvanud inimeste valikuvabadust ei tohi piirata, tegemist on legaalse tootega ja piirangute karmistamine takistab majandusvabadust. Hoopis laste ja noorte harimisega tuleb tegeleda.