Kaptenimajadega Käsmu

Meremuuseumi trepil: pärimuse põlistaja Aarne Vaik koos iiri setterite Puna ja Roosaga. Foto: Toomas Tuul

Rõkkavad tihasekoorid on toonud 560 aastat tagasi esimest korda ürikutes mainitud Käsmu kevadehõngu, mis sest et meri veel jääs ja aiad lume all.
 

Kes on käinud Käsmus vaid kauneid kontserte või Viru Folgi etteasteid kuulamas, sellele võib nende sündmuste melu jätta Eesti põhjaranniku omanäolisimast külast täiesti vale mulje.

«Elu keeb siin juuni algusest augusti lõpuni, kui suvekodudes peatuvad puhkajad ja nende külalised. Ülejäänud aasta on meil üpris vaikne, vaid meremuuseum meelitab uudistajaid ja kirjanike loomemajas käib kirjarahvast,» räägib Käsmu külaseltsi esimees, kohaliku Preediku suguvõsa järeltulija Tiina Laulik ja lisab, et nii oma hiilgeaegadel 19. sajandi viimasest veerandist kuni Nõukogude okupatsioonini kui ka tänapäeval on tegemist põhiliselt naistekülaga.

Vanasti kündsid kaptenid-tüürimehed-pootsmanid maailmamerd ja naised hoidsid kodu, nüüd aga elab Käsmus – sarnaselt paljude muude Eestimaa küladega – palju pensionäridest vanaprouasid.

Aastakümneid teati Käsmut ennekõike kaptenite külana, seal ehitati laevu ja koolitati meremehi, kes seilasid nii koduvetes kui ka kaugetel ookeanidel. Kohalik kirik sai valmis 150 aastat tagasi ja 95 aasta eest peeti kaubalaevastiku seltsimajas (nüüdses rahvamajas) esimest pidu. Mõlemad hooned, ka palju muud, püstitati Käsmu meremeeste rahaga.

Sel suvel oodatakse külatanumale kõiki neid, kelle juured on siinses rändrahnuderohkes rannas – külaseltsi ja meremuuseumi eestvõttel toimuvad 13.–14. juulini neljandad Käsmu päevad. Muu hulgas tähistatakse Pällu Mardi – kangete kaptenite Pruunide, Kristenbrunide ja Suksdorfide vaarisa – 330.  sünniaastapäeva.

Eesti merenduse kange kants
20 aastat tagasi rajas Aarne Vaik tsaari- ja nõukogudeaegsesse piirivalvekordonisse Käsmu meremuuseumi.

«See oli ühtaegu sundus ja kohustus, luua monument Viru ranniku tähtsaimale meresõidukülale, kus sajandeid ehitati kaugsõidupurjekaid, aastail 1884–1931 tegutses merekool ja 1892 valmis tuletorn,» räägib Vaik, kelle vanaisa oli samuti Käsmu kapten.

«Küla edenes tänu ühistegevusele. Kui mujal Eestis koguti raha meierei ja viljapeksumasina jaoks, siis meie küla ostis laevu, millel oli tavaliselt mitukümmend omanikku. Alguses olid need purjelaevad, aga kuna merendus tõi tulu, tulid peagi ühisomandusse aurulaevad.»

Enne esimest ilmasõda registreeriti Käsmus 54 alust, teise ilmasõja eel oli kohalikel meestel juba 15 aurikut. Pea saja aasta jooksul tõi Käsmule kuulsust 120 kaptenit, mainib Vaik. Ilus elu lõppes 1940. aastaga: laevad võeti ära ja sõda viis need merepõhja.

Sulnis suvituspaik
Käsmu küla arengu suunajaiks olid maailma näinud meremehed ja sajad külas suvitamas käinud tuntud kultuuriinimesed. Käsmu esimese suvitaja tiitel kuulub Aaspere mõisnikule Nikolai von Dellingshausenile, kes paigast vaimustatuna lasi Käsmu neemele suvemaja püsti panna.

«See suhteliselt tagasihoidlik hoone juhatas sisse Käsmu kui suvituskoha ajaloo,» ütleb arhitektuuriajaloolane Leele Välja.

«Käsmu pakkus pelgupaika privaatsust soovivatele puhkajatele, kes pidasid meresuplustest olulisemaks oivalisi jalutusvõimalusi rändrahnudega pikitud ümbruskonna metsades. Kuigi võluva keskkonna ja aukartustäratava ajalooga küla puhul on alati rõhutatud kaptenite ja laevaomanike rolli, annavad ka paljud Käsmus puhanud teadlased ja loomeinimesed teistele suvekuurortidele silmad ette.»

Käsmu arenes eriti kiiresti eelmise sajandivahetuse paiku. Vaigu sõnul oli külas toona ideaaliks kapteni elukutse, mis mõjutas kogu eluolu. Käsmule lisanud omapära valged majad ja kõrged lipumastid – valge värv oligi kaptenite privileeg.

Ühes esinduslikumas tänaseni säilinud hoones, 1920. aastal valminud kapten Eduard Kristenbruni tsinkvalges villas tegutseb praegu Eesti Kirjanike Liidu loomemaja.  

Contra ootab Pegasust
Lõppeval jahedal nädalal viibis seal ainsana Urvaste poeet Contra, kes oma sõnul ootas kohtumist Pegasusega. «Siin võlub mind mere ligidus ja muidugi maja ise, mis annab igal sammul oma aastatest märku,» räägib Contra. «Eriti öösel, kui on vaikne, tekib tunne, nagu kõnniks keegi veel trepist üles teisele korrusele. Maja eelnev elu tuleks justkui minuga kaasa.

Ma arvan, et ühe luuleraamatu peaks siit küll kokku saama, loodan kunagi ripakile jäänud tekstid lõpuni kirjutada. Käsmus on hästi rahulik, kuigi nädalavahetusel liigub juba rohkem rahvast.»
Eelmisel nädalavahetusel toimusid rahvamajas remondijärgsed koristustalgud.

Külaseltsi juhataja Laulik avaldab heameelt, et üha innukamalt võtavad ühistest ettevõtmistest osa ka need, kellel Käsmus (suve)majad.

Huvitavat