Arter käis Moskvas uurimas, kuidas valmib Pervõi Baltiiski Kanalil reedeõhtuti näidatav hittsaade
«Kaks tähte». Kümnete miljonite vaatajate ette jõudvas glamuurses laulusaates osaleb ka meie Anne Veski!
Kuidas Venemaal laulusaadet tehti
Aleksejevskaja metroojaamast on Kalibrovskaja tänavale kaardi järgi kõndida 19 minutit, kuid mida lähemale jõuame, seda segasemaks asi muutub – kaardile kantud tänavatel puuduvad strateegiliselt tähtsates kohtades nimed. Nagu ka tänavatel enestel. Lumised ja libedad kõnniteed viivad halli tööstusrajooni, ja tundub, et oleme lootusetult eksinud.
Veel 90ndatel võis moskvalastesse suhtuda kui ehtsa vene hinge kehastusse – võõralt maalt tulnuid talutati kas või käekõrval oma aja ja mugavuse arvelt sihtkohta.
Aga juba ammu on suhtumine muutunud. Moskva on muutunud kiiresti maailma kõige kallimaks linnaks ja sellega koos on muutunud ka inimesed, kellele aeg tähendab eeskätt raha. Ja aega on siin alati vähe, sest vahemaad on suured, ummikud veelgi suuremad, ning isegi ainsas ühistranspordivahendis, millele võib kindel olla – metroos –, veedavad inimesed märkimisväärse osa oma elust. Kõik see kokku muudab moskvalasi tülpinuks ja väsinuks.
«Ei tea,» heidavad möödujad ükskõikselt üle õla ja kiirustavad oma teed. Nad ei viitsi süveneda. Kui jõuame järjekordsele ristmikule ning arutleme, kummale poole minna, näeme vinges tuules lähenemas punase jopega noormeest.
«Kalibrovskaja? Lähete võttele või? Ärge minge, ma just tulen sealt. Piletid said otsa, te ei saa sisse,» lisab ta ja uurib meilt omakorda, kus asub metroojaam. Viipame talle suunda näidates sama umbmääraselt nagu tema meile.
Piletid? Meil küll pileteid pole. Ja kui need, kellel piletid olid, lasti juba stuudiosse, siis oleme ehk lootusetult hiljaks jäänud? Niigi oleme metroojaamast 19 minuti asemel ligi tund aega vantsinud.
Kui lõpuks otsitud hoonekolossi juures seisame, tunnistame endale, et poleks ka õndsaimas unenäos suutnud ette kujutada, et siin, kitsal tööstusrajooni kõrvaltänaval, kus meiega koos sörgivad ka mõned suured hulkuvad koerad, on kusagil uhke stuudio ja maja staare täis.
Esitage propusk!
Valvuriputkas istuvad kaks vormiriides meest, kes mornilt teatavad, et «propuskeid» saab värava kõrvale pargitud sõiduautost.
«Kelle juurde te lähete?» küsib selles istuv noormees nõudlikult. Kuuldes, et kutsujaks on Aljona Belova, Venemaa Esimese Kanali pressisekretär isiklikult, ilmuvad allakeritud autoaknale kiiresti ka sissepääsuload, mida kaks vormikandjat huvita seiravad.
«See on tehas Kalibr, aga mul pole aimugi, mida siin toodetakse,» selgitab modelliliku välimusega, liibuvates teksapükstes ja hirmkõrgete stiletto'dega Belova. Stiletto'd kuuluvad pea kõigi noorepoolsemate nais-teletöötajate «kohustuslikku» garderoobi.
Mis viib uitmõttele, et sama moodi nagu Irina Muravjova kangelanna Ljuda Gurina käis filmis «Moskva pisaraid ei usu» tutvusi sobitamas teaduste akadeemia raamatukogus, üritavad tänapäeva vene naised iga hinna eest televisiooni pääseda.
Belova tähendab, et kuna stuudioid-paviljone on vähe, telejaamu aga palju, siis üüritaksegi muid pindu, ning «Kaks tähte» pole kaugeltki ainus saatesari, mida Kalibri ruumes toodetakse. Kõik ei tule Belovale ühe ropsuga meeldegi, aga ta mainib saateid «Lõunale!» ja «Moodne kohtuotsus».
Saatemeeskonna sissepääsu juures köidavad pilku sinised välitualetikabiinid, ning jääb ainult hämmastuda, et kas tõesti peavad seal miinuskraadidega isegi kuulsused asju ajama.
Korraga peatub tualettide ja sissepääsu vahel must limusiin, millest astub asjalikult välja üks saatejuhte, meilgi kümne aasta tagusest vene saatesarjast «Aknad» tuntud näitleja Dmitri Nagijev. Kuigi olekult matšo, ei kanna ta oma lavakostüümi ise; selle tarvis on autojuht, kes Nagijevile uksegi avab ning talle aupaklikult järgneb.
Kitsas koridor viibki saates osalejate garderoobideni. Esimene kuulub muidugi Nagijevile, Anne Veski ja rokitähe Olga Kormuhhina riietusruumid asuvad kõrvuti. Üks tuntud nimi ajab teist taga: endine Suure Teatri priimabaleriin Anastassia Volotškova, Alla Pugatšova lapselaps Nikita Presnjakov, poplauljad Taissia Povalii ja Polina Gagarina… Iga garderoobi juurde seinale on kinnitatud võtete ajaplaan ning seegi, millised dekoratsioonid mis ajal lavale peavad jõudma.
Improviseeritud juuksuritöökoja juures käib kibe klopsimine – Anne Veski ja tema laulupartnerite, humorist Nikolai Lukinski ning Laima Vaikule esitatava laulu tarbeks lüüakse hiiglaslikke pildiraame kokku vahetult enne võtte algust.
«Räägime pärast,» palub Veski garderoobi ukse vahelt ning tunnistab, et närv on sees. Lisaks võtte-eelsele ärevusele annab muretsemiseks põhjust see, et proovi pole saanud korralikult teha, ning ega tema laulupartneri Lukinski viisipidamine just esmaklassiline ole.
See, et keegi mööda laulaks, on mõneti saatetegijate eesmärk. Kuidas siis muidu nalja saab?! Sest kogu saate heli – kaasa arvatud orkestri saatemuusika – läheb eetrisse otse.
Endine poksija Nikolai Lukinski on erinevalt Veskist rahu ise, kui tema rõivistus enne etteastet korraks istet võtame. Ta nimetab Veskit maailmatasemel lauljaks ning kahetseb, et kuigi on lõpetanud GITISe lavastajana, ei tea ta estraadilaulmisest suurt midagi.
Ent endise sportlasena haarab mees härjal sarvist – äsjastel soolokontsertidel Novosibirskis ja Altais laulnud ta soolot. «Eks siingi loodetakse, et üllataksime publikut, et teeme midagi, mida meilt ei oodata.»
Lavatagune sagin
Tänane võte viibib pisut. Aga ainult pisut, sest mõne aasta eest lõppenud üks salvestus kell neli hommikul. Täna on põhjuseks tõik, et üks žüriiliige, helilooja ja produtsent Viktor Drobõš istub veel Ameerikast saabuval lennukil, mis jääb poolteist tundi hiljaks.
Huvitav, kas ta žüriiliikmena on ikka adekvaatne? Pikk lennureis ju seljataga, ajavahe pealekauba? Pressisekretär Belova terashallidest silmadest tulvab vastuseks jahedust.