Mul on kaks paari prille. Ühed vanad, mida ma kannan siis, kui ma saen näiteks õunapuul oksa, ja teised, mis on mul ees, kui ma parasjagu oksa ei sae. Mis neil prillidel veel vahet on, on see, et nende vanade prillide klaasid on tugevamad ja uuematel nõrgemad. Imelik, et mitte vastupidi, aga nii on. Muidu lähevad vanadusega asjad ikka nagu ühele poole, nagu ütles mu naabrinaine.
Need prillid tulid mulle meelde, kui ma käisin vaatamas kinos filmi «Renoir». See on selline hästi värviline prantsuse film, kus vanameister Auguste Renoir on oma elu eelõhtul villas ja tema juurde tuleb üks punapäine modell, keda ta hakkab maalima. See punapäine tüdruk kurdab, et Renoir maalib ta paksemaks, kui ta on. Ja kogu selle filmi jooksul, kui vanameister maalib, ta on ikka juba väga vana, kari naisi tassivad igal hommikul ja õhtul ta tooliga ateljeesse ja tagasi, süveneb minus tunne, mis mul alati seoses impressionismiga on olnud.