«Mõtleme veel» kui sobiv tribüün

Hagi Šein ja Renita Timak Rahvarinde loomisüleskutsele allakirjutanute koosviibimisel viis aastat tagasi.

FOTO: Peeter Langovits

«Mõtleme veel» tegijad ei osanud pärast saadet ja Rahvarinde algatuskirja allkirjastamist ette kujutada, mille see paljude jaoks Eestis vallandab.

Kui Hagi Šein ühe saatejuhina 13. aprillil 1988 «Mõtleme veel» saate teise tunni alguses Edgar Savisaarele jutujärje andis, ei teadnud ta, mida saates filosoofiks nimetatud mees rääkima hakkab.

Tollal 37-aastane Savisaar oli populaarsesse otsesaatesse selle ühe toimetaja Renita Timaku sõnul kutsutud kui ärksa mõtlemise ja ütlemisega noorem inimene. «Niisuguseid aktiivseid, sõnastamisvõimelisi inimesi väga palju ei olnud. Õieti neid oli, aga nad polnud pääsenud sõnastama ning selles mõttes oli Savisaare kutsumine päris loogiline,» meenutas toimetaja.

Aeglane reaktsioon

«Mõtleme veel» oli saatejuht Šeini sõnul mitmed aastad varem eetris olnud ülipopulaarse saate «Ajurünnak» laps.

«Tegime seda koos Rein Järlikuga Tartust ja see võeti lõpuks maha,» meenutas ta. ««Mõtleme veel» oli «Ajurünnaku» leebem variant, kus otseseid ettepanekuid nagu «Ajurünnakus», mida partei ja valitsus peaks tegema, ei tehtud. Nii teravaks «Mõtleme veel» ei läinud ja eks aeg oli ka juba muutunud ning üldiselt võis juba paljudest asjadest rääkida hoopis lahtisemate kaartidega.»

«Mõtleme veel» 13. aprilli saate kahe saatepoole vaheajal oli Savisaar Šeinile öelnud, et ta tahaks saate teise poole alguses kohe sõna saada, kuid mida täpselt rääkima hakkab, ta ei selgitanud. Sealsamas vaheajal oli Savisaar samuti saates osalenud Heinz Valgult küsinud, kas viimane toetab teda, kui ta otse-eetris käib välja idee Rahvarinde moodustamiseks. Viimane oli innuga nõus.

Kui Savisaar ja Valk lootsid, et saade muutub pärast Rahvarinde idee väljakäimist hoogsamaks ning käivitab elava diskussiooni, siis saates ei juhtunud seepeale midagi. Vaid Šein ütles, et toetab kodanikuna Rahvarinde ideed, kuid katse teisi sellega kaasa mõtlema kutsuda ei õnnestunud.

«Saatel oli oma temaatika – kodaniku initsiatiivi rakendamine –, mille kohta igaüks tahtis oma mõtted ära rääkida ning esimese hooga ei osatud Savisaare idee peale midagi öelda,» meenutas Timak.

«Põhimõtteliselt oli see rahvarinnete asi teada, filosoofilises kirjanduses oli seda puudutatud ja kui Savisaar seda rääkima hakkas, siis mingisugust ahhaa-efekti see minus ei tekitanud,» tõdes Šein tagantjärele.

«Diskussiooni saates ei tekkinud – pigem oli see üks paljudest selle saate ideedest – perestroika oli juba päris kaua kestnud, loominguliste liitude pleenum äsja lõppenud ja kõik olid hästi julged igasuguseid ideid rääkima,» lisas ta.

Timak mäletab, et saate teises pooles räägiti pikalt hoopis Kingissepa linnale Kuressaare nime ennistamisest ja paljudel muudel teemadel.

«Huvitav hakkas pärast saadet, kui osa Savisaare ettepanekul telemajja jäi – kõik ei jäänud – ning tekkis natuke konspiratsiooni tunne, mida süvendas hiline kellaaeg,» meenutas Šein. «Kirjutasime üheleheküljelise paberi, mille öösel allkirjastasime.»

Selle paberiga läks nii, et kuigi mõnigi on meenutanud, et see viidi järgmisel päeval EKP keskkomiteesse, leidis Šein selle aastaid hiljem juhuslikult saatekausta vahelt. «Vist Rahvarinde 20. aastapäeval kinkisin selle Savisaarele,» täpsustas kinkija.

«Järgmisel hommikul helistasid tuttavad ja küsisid: kas tegite midagi?!» meenutas Timak 25 aasta tagust 14. aprilli. «Meile toimetusse helistasid igasugu inimesed, kes kõik hakkasid Rahvarinnet looma, inimesed helistasid ja palusid: pange meid ka kirja! Niisuguseid kõnesid tuli lõpmatult.»

Ajalooline kokkulangevus

Kui näiteks «Mõtleme veel» esimesele, 1987. aasta oktoobris eetris olnud saatele, kus arutleti, kas kolmas laps võiks perre sündida, järgnes paras torm ning Gustav Naan kirjutas saate peale kaebekirja, siis aprillisaate järel oli Timaku sõnul vaikus.

Saatejuht Šein siiski käis koos Lembit Koigiga EKP Keskkomitees. «Savisaar sinna ei tulnud ja mäletan, et ma üsna pabistasin, kas nüüd tulevad Karl Vaino ja kogu see meeskond meile selga, aga seal kohtusime Indrek Toome ja kellegagi veel, kes rääkisid suhteliselt rahulikult. Igal juhul midagi repressiivset pole meelde jäänud, vaid meid pigem manitseti rahulikkusele,» meenutas ta.

Kui palju võis olla 13. aprilli saate vaatajaid, teada ei ole, sest see ei olnud nädal, mil Eesti Raadio arvutuskeskus televaatajate päevik-küsitlust tegi. «Vaatajaid oli kindlasti palju – kas sama palju kui Eurovisiooni vaatajaid või vähem – seda ei tea,» kahetses Timak.


Dokumentaalfilmi eeltööd

Savisaare kutsel Rahvarinde algatuskeskusega liitunud Rein Veidemanni sõnul liikumises osalenute üle arvestust ei peetud. «Seal olid suured töökollektiivid, teadusasutused, perekonnad, suguvõsad, sõpruskonnad,» loetles ta. Arvuna on 1988. aasta suvel nimetatud rohkem kui 100 000 inimest.

«Kui 1987. aasta lõpus loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, räägiti, kui palju iga nädal seal seltse juurde tekkis, siis Rahvarinne lõi selle rekordi mitmekordselt üle,» nimetas algatuskeskuse liige Peet Kask.

Praegu kirjutab Veidemann dokumentaalfilmi stsenaariumi Rahvarindest, mille pealkirjaks on ta pannud «Tõusuvesi». See peaks valmima oktoobriks. PM

Tagasi üles