Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2013/04/15/1693046t1he472.jpg)
Kui kunagi varastel kaheksakümnendatel unise suvituslinnakese Alušta militsionäärid ühe Piiteri hippari nimega Frenk, allakirjutanu ja tema sõbra Aivari liiga pikkade juuste ning üldse ebanõukoguliku välimuse pärast kongi toppisid, oleks mõtet sellest, et 21. sajandil Eesti Rahva Muuseumis nende tüüpide elu- ja võitlusteest näitus avatakse, võinud pidada tsüklodooliuima nägemuseks. Tsüklodooli (tabletid, mida hullumajas anti tugevatoimeliste ravimite kõrvalnähtude mahasurumiseks, aga looval kasutamisel andis hoopis uusi ja huvitavaid elamusi) koos teiste meeliavardavate ainetega eksponeerivad kuraatorid Kiwa ja Terje Toomistu ERMi näitusemajas Tartus näitusel «Nõukogude lillelapsed».
Mul on kole hea meel, et Kiwa ja Toomistu haarasid asjal sabast ajal, kui selle kultuuri kõvemad kodumaised esindajad – Riho Baumann, Vladimir Wiedemann, Aleksandr Dormidontov jt – on veel elus ja valmis mälestusi jagama. Kogutud on aukartustäratav hulk meenutusi ja esemeid. Viskan kuraatoritele kaks näppu ja hüüan «Peace!». Soovitan kindlasti külastada.