Eesti häda – vilets süsteem ja vähene ambitsioonikus

Kooli lõpetanud üleminekueas kergejõustiklane on konkurentide vahel tihti nagu paljasjalgne vaeslaps, keei saa lubada endale elamisväärseid tingimusi. Foto: Liis Treimann

Kuni Eesti spordisüsteem ei hakka toetama üleminekueas sportlasi, jätkub atleetide vool USA kõrgkoolidesse.

Eesti vildaka spordisüsteemi tagajärjel oleme jõudnud seisu, kus paljude üksikalade tegijatel pole pärast gümnaasiumi lõppu muud võimalust spordiga jätkata, kui pääseda mõnda USA ülikooli. Peaaegu kõik viimastel aastatel mingilgi tasemel tulemusi teinud ujujad on käinud läbi USA üliõpilasspordi kadalipu, üha rohkem vaatavad kodust kaugemale ka kergejõustiklased.

Iseenesest poleks selles midagi halba, kuid vähemalt ülikooliaastatel pigistatakse nad võistlustel oma kooli eest nii tühjaks, et muu maailma silmis õigel kergejõustikuhooajal pole nad enam parimateks tulemusteks võimelised. Loota saab ainult sellele, et noor sportlane peab USAs neli ülikooliaastat vastu ja suudab hiljem pürgida tippu ka Euroopa  ja maailmameistrivõistlustel ning olümpial. Elu on aga näidanud, et paljud lähevad ookeanitaguses hakklihamasinas kaduma.