Tõnn Sarv: hüppasime tundmatus kohas vette

Heidi Ojamaa
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnn Sarv.
Tõnn Sarv. Foto: Erakogu

Sel nädalal möödub 25 aastat Eesti taasiseseisvumisele hoogu andnud Tartu muinsuskaitsepäevadest. Üritust meenutab 1987. aastal loodud Eesti Muinsuskaitse Seltsi Tartu osakonna esimees Tõnn Sarv.

Tartu Muinsuskaitse Ühendus (TMÜ) oli seltsi üks suuremaid ja aktiivsemaid osakondi.  Aluse selleks panid Tartu muinsuskaitsepäevad 1988. aasta aprillis.

Kuidas alustasid muinsuskaitsepäevade organiseerimist?

Ega mina seda alustanudki, seda tegi ikka Eesti Muinsuskaitse Selts. Õigupoolest pidi see ju olema järjekordne muinsuskaitseklubide kokkutulek, nagu neid varemgi oli toimunud.

Aga selleks ajaks oli meil Tartus kujunenud juba välja päris suur ja tegus organisatsioon ning üldise õhina põhjal kasvas nende päevade organiseerimise ja korraldamisega nagu iseenesest välja midagi palju enamat ja suuremat.

Kas toona oli sul endal selge pilt sellest, mida tegema hakatakse ja millise mõjuga see on?

Pilt pidi organiseerijatel muidugi selge olema, muidu poleks ju midagi õnnestunud. Need neli päeva olid meil üsna mõttega planeeritud.

Olid peasündmused - avamine ja lõpetamine ülikooli aulas, tõrvikurongkäik ja miiting Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juures, muinsuskaitse seltsi õhtu Vanemuises, Eesti Rahva Muuseumile pühendatud konverents, rongkäik ja miiting Raadil - aga samaaegselt toimus kogu aeg ka väga palju muud - filmiseansid, loengud, konverentsid, ekskursioonid, tutvustused, näitused, kontserdid, etendused. Kõigest osa saada polnud kellelgi võimalik.

See kõik pidi jätma mulje, et kogu aeg toimub kuskil veel midagi põnevat ja huvitavat. Ja kõik see kokku mõjuski nii, nagu me olime soovinud.

Kuidas kaasati inimesi korraldusmeeskonda?

Inimesed olid tol ajal väga abivalmis. Meil oli oma korraldustoimkond, aga kogu aeg tuli pakkumisi ja häid ettepanekuid ka mujalt. Mingit probleemi ei olnud näiteks ruumidega. Ülikool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool), Vanemuine, linnavalitsus andsid oma ruume meile praktiliselt tasuta. Koorid ja puhkpilliorkestrid tulid hea meelega esinema.

Peaaegu kõik, mida me tegime ja saavutasime, toimus tolleaegses olustikus esimest korda, nagu rahvusvärvide avalik väljatoomine, okupatsioonijõudude sõjaväelennuvälja probleemi tõstatamine, Vabadussõja mälestusmärkide ja teiste hävitatud monumentide meenutamine.

Miilitsaga probleeme ei tekkinud?

Võimude ees küll mingit hirmu ei olnud. Pigem tajusime arusaamist ja mõistmist, kui miilitsa ülemustega rääkisime liikluse reguleerimisest meie rongkäikude ja miitingute ajal. Palusime näiteks, et nad ei paigutaks mundris miilitsaid nähtavatele kohtadele ja nad nõustusid sellega otsekohe.

Kui üldse mingi hirmutaoline tunne oli, siis pigem selle pärast, et kas kõik ikka läheb plaanipäraselt, kas me kuskil pole midagi kahe silma vahele jätnud, ära unustanud, millegagi valesti arvestanud.

Selles mõttes oli see ikka tõesti tundmatus kohas vette hüppamine. Ei olnud meil kellelgi ju nii suurte ürituste organiseerimise kogemusi. Ei olnud meil mingit palgalist tööjõudu, oma ruume ega isegi mitte telefone.

Alles kolmandal päeval tuli meil mõte rentida mikrobuss koos juhiga, et veidigi mobiilsemad olla. Aga tolleks ajaks olid juba Tartu taksojuhid loobunud meilt tasu võtmast, kui kuulsid, et oleme muinsuskaitsepäevade organiseerijad.

Kas sa toona uskusid, et Eesti võib vabaks saada?

Pigem vist lootsin, et midagi olulist hakkab toimuma ning oli tõesti hea meel teha ja korraldada neid asju, mis olid olulised ja õiged. Ega tol ajal muidugi keegi osanud arvata, mis täpselt juhtuma hakkab.

Kuidas sa täna näed Eestit?

Oma riik on muutunud meile nii omaseks, et see enam emotsioone ei tekita. See on hea, et omariiklust võetakse loomulikuna ja endastmõistvana. Ei pea ju kogu aeg selle üle imestama ega muretsema.

Kui see minu teha oleks, siis ma võtaksin ka meie Põhiseadusest välja selle eesti rahva ja kultuuri säilitamise jutu. See mõjub seal ju nii, nagu me ikka veel kardaksime midagi.

Millisena näed Eesti tulevikku?

Kõige tõenäolisemaks pean ikka ELiga üha suuremat integreerumist.

Ja ega erilist lootust mõtlemise muutumisele ka ole. Tegelikult kannatab ju kogu Ida-Euroopa samasuguste hädade all, ehkki valitsemise ja mõtlemise viise on mitmeid ja erinevaid. Inimesed igal pool vaevatud ja väsinud, vaesus ja viletsus on silmnähtav, keegi pole rahul.

See kole ja paha olukord pole ainult meie probleem, see on palju üldisem. Isegi siin, Kagu-Aasias näeb selget vahet kommunistide võimu all olnud Vietnami, Laose, Kambodža - ning vaba ja õitsva Tai vahel.

Postkommunismi sündroom kestab palju kauem kui me kunagi oleksime osanud arvata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles