Kuidas alustasid muinsuskaitsepäevade organiseerimist?
Ega mina seda alustanudki, seda tegi ikka Eesti Muinsuskaitse Selts. Õigupoolest pidi see ju olema järjekordne muinsuskaitseklubide kokkutulek, nagu neid varemgi oli toimunud.
Aga selleks ajaks oli meil Tartus kujunenud juba välja päris suur ja tegus organisatsioon ning üldise õhina põhjal kasvas nende päevade organiseerimise ja korraldamisega nagu iseenesest välja midagi palju enamat ja suuremat.
Kas toona oli sul endal selge pilt sellest, mida tegema hakatakse ja millise mõjuga see on?
Pilt pidi organiseerijatel muidugi selge olema, muidu poleks ju midagi õnnestunud. Need neli päeva olid meil üsna mõttega planeeritud.
Olid peasündmused - avamine ja lõpetamine ülikooli aulas, tõrvikurongkäik ja miiting Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juures, muinsuskaitse seltsi õhtu Vanemuises, Eesti Rahva Muuseumile pühendatud konverents, rongkäik ja miiting Raadil - aga samaaegselt toimus kogu aeg ka väga palju muud - filmiseansid, loengud, konverentsid, ekskursioonid, tutvustused, näitused, kontserdid, etendused. Kõigest osa saada polnud kellelgi võimalik.
See kõik pidi jätma mulje, et kogu aeg toimub kuskil veel midagi põnevat ja huvitavat. Ja kõik see kokku mõjuski nii, nagu me olime soovinud.
Kuidas kaasati inimesi korraldusmeeskonda?
Inimesed olid tol ajal väga abivalmis. Meil oli oma korraldustoimkond, aga kogu aeg tuli pakkumisi ja häid ettepanekuid ka mujalt. Mingit probleemi ei olnud näiteks ruumidega. Ülikool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool), Vanemuine, linnavalitsus andsid oma ruume meile praktiliselt tasuta. Koorid ja puhkpilliorkestrid tulid hea meelega esinema.