Skip to footer
Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730
Saada vihje

Jarmo Virmavirta: iseseisvuse ime

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jarmo Virmavirta

Oli hea mõte pidutseda, kui 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti vabariik jõudis 1918. aastal iseseisvunud esimese vabariigi vanuseni. On peaaegu ehmatav, kui lühikeseks see esimene iseseisvusaeg jäi. Esimene Eesti sündis samasuguse euroopaliku murrangu ja Venemaa kaose ajal nagu Soomegi, kuid iseseisvus oli nõrgemal alusel. Üks põhjus on geograafia – Eesti asukoht on problemaatilisem kui Soome oma. Nõukogude Liidust vaadanuna jäi see marsruudile, mida mööda minnakse Euroopasse või siis tullakse sealt.

Seda probleemi püüti lahendada NSV Liidu vastu suunatud nn ääremaade ühise liidu moodustamisega. Soome sellega ei liitunud, kuigi idee toetajaid leidus kuni välisminister Rudolf Holstini välja. Liitudes ääremaade uniooniga, oleks Soome Balti riikide mured endale võtnud. Isekas ettevaatlikkus osutus tagantjärele tarkuseks.

Aeg lendab tõesti linnutiivul. Sellest polegi möödas rohkem kui hetk, mil viisin peaminister Indrek Toome president Mau­no Koivisto juurde selgitama Eesti pürgimusi, mis üllatavalt ruttu viisid kiire iseseisvumisavalduseni. Peaministriks oli siis juba saanud Edgar Savisaar. Eesti poliitiline juhtkond oli mitme aasta vältel olnud veendunud, et Nõukogude Liit laguneb. Seda oli kuulutatud turuplatsidel ja väljakutel.

Kommentaarid
Tagasi üles