Vana termini uus sisu

Foto: A.Peegel

Nõukogude aja lõpul teadis igaüks, kes on veteran. Stereotüüpne veteran oli üle keskea, tumedas pintsakus, jalutuskepiga mees, kellel oli õigus poe piimasabas emadest ette trügida. Võib-olla ei olnud tal rinnas punast ordenilinti, aga sama hästi võis ka olla. Aeg-ajalt kutsuti neid koolidesse sõjast kõnelema ning õpilased olid kohustatud seda juttu kuulama. Eksisteeris muidugi ka teise poole veterane, aga nemad hoidusid targu end kusagil avalikult esile tõstmast.

Afganistanis või Tšernobõlis käinud meeste kogemus oli toona nii värske, et veteranideks ei pidanud neid keegi – isegi mitte too riik, kes oli nad kodust kaugele saatnud. Ilmselt hakkasid ka nemad ise end veteraniks pidama alles mõni aeg hiljem.

Nüüd, mil Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud pea 22 aastat ning Teise maailmasõja lõpust Euroopas 68 aastat, on sõjajärgsel Eesti Vabariigil viimane aeg anda uus sisu ka sõnale «veteran». Niisamuti, nagu me oleme teinud seda terminitega «riik», «kohus», «parlament», «kodanik» ja hulga teistega.