Juhtkiri: kas kirikul on kohta, saab otsustada vaid kirik ise

Luteri kirik, seni kõige suurema usklikkonnaga kirik Eestis, elab läbi olulisi muutusi. Viimase rahvaloenduse andmeil on toetajaskond märgatavalt vähenenud ja see toob kaasa küsimuse luteri kiriku tuleviku kohta.

Arvud on kõnekad: kui 2000. aasta rahvaloenduse ajal oli Eestis veel 152 237 luterlast, siis nüüd on nende arv 43 724 võrra kahanenud. Peale selle kasvab jõudsalt luterlaste keskmine vanus, mis luterluse elujõulisuse küsimärgi alla seab. Seda tendentsi ei saa kirjutada üksnes inimeste üldisema sekulariseerumise arvele: näiteks õigeusklike arv on samal ajal tublisti kasvanud.

Tendents on püsivam: enne Teist maailmasõda moodustas luterlik eestlaskond lausa 89 protsenti elanikest ning seda, et vahepeale jäi sõda ja usuvaenulik riigikord, ei saa lugeda ainsaks või isegi peamiseks põhjuseks. Tekkis ju pärast taasiseseisvumist elav huvi kiriku vastu ja liikmete arvu hilisemat jätkuvat vähenemist võib mõneti kirjeldada institutsioonis pettumisena. Näib, et luteri kirik on minetamas oma funktsiooni ühiskonnas – ja selle taustal võib näha nii ühiskonna muutunud vajadusi kui kiriku vähest valmisolekut muutuvate vajadustega sammu pidada.