Ene-Margit Tiit: kuidas täiendada perepoliitikat?

Ene-Margit Tiit. Foto: Toomas Huik

Eelmisel nädalal oli statistikaametis pressikonverents, kus räägiti sündimusest. Üks esitlusteemadest oli sünnitatud laste arv nendel naistel, kes on juba viljakast east väljas (nn lõpetatud sündimuskordaja). Siit tulenes meeldiv sõnum: 46–63-aastaste eesti naiste puhul oli sünnitatud laste keskmine arv pisut üle kahe. Kui vaadata olukorda maakonniti, siis selgus, et selline oli olukord suuremas osas Eesti maakondadest, erandiks oli vaid Ida-Virumaa.

Tuleb tõdeda, et see naiste põlvkond oli sünnitamise poolest tublim oma emade põlvkonnast, kes sünnitas keskmiselt 1,9 last. Seda sõnumit ei saa siiski tõlgendada nii, et praegu on meil sündide arv rahvastiku taastootmiseks piisavalt suur.  

Praegused naised kipuvad oma emadega võrreldes sünnitusi edasi lükkama (nii on see ka suures osas Euroopast), mille tagajärjeks võib olla see, et soovitavat laste arvu ei saavutatagi. Peale selle on Eesti mure, et sünnitamisikka hakkab jõudma arvuka «laulva revolutsiooni põlvkonna» asemel väikesearvuline põlvkond, kes sündis aastail 1995–2004, kui sündide arv oli alla 14 000. See tähendab, et sünnitusealiste naiste arv iga aastaga väheneb.