Miks just Maarja Pärtna?

Jaan Kaplinski
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Seda, miks mõni asi, olgu maja, puu või… luuletus, ei meeldi, on hoopis lihtsam seletada-põhjendada kui seda, miks ta meeldib. Maarja Pärtna luuletus mulle meeldis, ja pean püüdma seletada, miks pidasin ja pidasime seda tänavuse Juhan Liivi preemia vääriliseks.

Luuletus on nägemus, ent ka mõtisklus, võiks ehk öelda – meditatsioon. Eesti luules öeldut ümber öeldes – luuletus on ühe pildi, nägemuse sisse minek, mis sel kombel, otsekui seestpoolt nähtule väga ligi jõudes aitab neid näha uutviis, uutena, teistsugustena.

Ma ise arvan, et luule ongi sageli rohkem uutviisi nägemise kunst. Luule algab nägemisest-nägemusest. Luule juured, tema sünnikodu on šamaani nägemises, visioonis. Seda on mõistnud mitmed luuletajad, näiteks Arthur Rimbaud. Nägemise juures on tähtis, kuidas nähakse. Mida nähakse või pigem see, mida vaadatakse, millest nägemine algab, pole vast nii tähtis. Seda õpetab meile jaapani haikuluule, mille üks kuulsamaid näiteid on luuletus vette hüppavast konnast. Vesi, vee voolamine, vihmapiisad on jaapani haikuluules midagi sagedast, nende juure, nende ligi jõuab oma nägemisega ka Maarja Pärtna. Kas on midagi lihtsamat, argipäevasemat vihmapiisast? Ja ometi suudab luuletaja neid näha ja neist kirjutada midagi olulist, kasvõi seda, et igaühel neist on oma kuju. Maarja Pärtna oskab näha midagi uut teisteski argipäevastes asjades, nagu kuivavas särgis või naeratuses. Sügavale, asjadele ligidale jõudvas nägemuses juhtub nendega mõndagi üllatavat – kaob vahe suure ja väikse vahel. Vihmapiisad, kala valge kõht hakkavad tähendama midagi hoopis enamat kui tavaliselt. Kuivav pesu nagu ärkaks ellu, saab nagu meie kaaslaseks, tuttavaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles