Raamatus «Sillamäe passioon» – mis hiljuti ka soome keeles ilmus – kujutab kirjanik ja kolumnist Andrei Hvostov muu hulgas üht inimtüüpi oma lapsepõlvest: hirmuäratavad eesti vanamehed, vintsked juurikad, «kained ja puukõvad», kelle poole kohalikud lapsed õieti vaadatagi ei julgenud. Sellised kompromissitud tegelased. Kummalised, võib-olla isegi ohtlikud.
Aeg-ajalt raputab Hvostov ühiskonda kirjutistega, mis mõjuvad lugejatele esmapilgul üsna samamoodi nagu need vanamehed lastele. Viimati kirjeldas ta oma abitu lähisugulase probleemi kolumnis, millesuguseid «korralikud ajakirjanikud ju ei kirjuta», ning põhjustas ootamatu vastukajade laviini koos justkui õhust, tegelikult aga siiski elust endast käimatõmmatud debatiga eutanaasia üle.