Viktor Turkin: lastekaitse – kellele ja milleks?

Viktor Turkin Foto: Erakogu

Vandeadvokaat Viktor Turkin kirjeldab juhtumit, kus kohus on langetanud otsuse lapsega suhtlemise korra kohta, ent ema keeldub seda täitmast ning ei Eesti lastekaitsjad ega kohtutäiturid suuda teda selleks sundida.

Olen kuulnud musta huumorina tunduvaid lugusid välismaalastest, kes Eesti 1941. ja 1949. aasta küüditamistest kuuldes on tõsimeeli küsinud: «Aga miks küüditatav politseid ei kutsunud?» Nüüd, esindades kuuendat aastat üht rootslasest isa vaidluses oma lapse hooldus- ja suhtlemisõiguse üle, pean kuulma tema Rootsi sugulaste ja sõprade, sh juristide pea sama lihtsameelseid ja Eesti olusid arvestades kohatuid küsimusi: «Miks isa ei pöördu lastekaitse poole, kui tal ei võimaldata oma lapsega normaalselt suhelda?» Eesti sotsiaalvaldkonna tegelikke olusid tundva inimese jaoks peitub ka selles küsimuses võllanali.

Mainitud juhtumi sisulisest poolest rääkides (hoolimata tehtud kohtulahenditest keeldub lapse ema neid mistahes ulatuses täitmast, ja seda juba aastaid) on kõik asjaga vahetult mitte seotud sotsiaaltöötajad olnud ühesel seisukohal: iga muu sedalaadi pere oleks viivitamatult tunnistatud riskipereks ja sellisena ka neile töösse antud. Kõnealusel juhul oskab ema hoida fookust leidlikult mujal. Lastekaitse, kartes arvukaid kaebusi ning sellega kaasnevaid selgituskohustusi, on end asjast sisuliselt distantseerinud ning lapse ja teise vanema õiguste kaitseks ei võeta enam midagi ette.