Juhtkiri: rahva tahe ja rahakotirauad

Kuidas teha, et rahva tahe jõuaks seadustesse, ent selle soodustamiseks mõeldud reegleid ei kasutaks ära üksikud rahameeste seltskonnad ja kurjad väikesed grupid? Näiteks 25 000 allkirja kogumine käiks üldjuhul meie kodanikuühendustele üle jõu ja sellega saaks hakkama vaid suure eraraha omanikud või avaliku rahaga toetatud erakonnad. Siis pole see vist see, mida rahvaalgatuse seadusesse kirjutamisest soovitakse. Paraku ütlevad kogemused, et suure nõutud allkirjade arvuga tihtipeale nimelt nii juhtub – rahvaalgatuseks vormuvad kas suurettevõtjate soovid või kasutavad erakonnad rahvaalgatust ühe relvana omavahelises võitluses.

Küsimus, kas ja mis kombel täpselt seadustada rahvaalgatus, on kahtlemata otsedemokraatia ja esindusdemokraatia pingeväljas. Parlament esindab kõiki neid, kes on eelmistel valimistel tahtnud oma valiku langetada. Teisalt on meil Eestis nüüd selgelt välja öeldud, et ka valimiste vaheajal peab kodanikel olema võimalus poliitikat mõjutada. Ebaselge on vaid näiliselt tühine ja korralduslik probleem: kuidas seda teha?

Kui põhiseaduse assamblee vaagis pisut enam kui kakskümmend aastat tagasi seda, kas kirjutada meie riigi tähtsaimasse reeglistikku rahvaalgatus või mitte, siis otsustati see põhiseadusest välja jätta. Vabalt valitud parlament esindab ühetaoliselt kogu kodanikkonda. Samas esindab isegi näiteks 100 000 rahvaalgatusele antud allkirja vaid murdosa kodanikest. Sisuliselt võib helge nimega rahvaalgatus äärmuslikel juhtumitel kujuneda ebademokraatlikuks survevahendiks parlamendi ja demokraatia vastu.