Neeme Korv: Eesti kuubik

Neeme Korv
, arvamustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Korv
Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

«Mis sputnik see selline on, mingi kuubik, tehiskaaslane peab olema ümmargune ja sarvedega,» muigas üks mu kolleeg, kui Eesti tudengisatelliidi ESTCube-1 pilti nägi. Venelaste Sputnik-1, mis esimese Maa tehiskaaslasena 4. oktoobril 1957 kosmosesse lähetati, on sööbinud mällu tugeva märgina.

20. sajandi 60ndate aastate kosmosebuum oli üsna ehedalt elus veel minu lapsepõlveski, 70ndate lõpus – 80ndate alguses. Ajakirjas Pioneer ilmus endiselt kosmosejutte ning mõistagi käisid käest kätte eelmiste kümnendite aastakäigud. Vennad Strugatskid olid populaarsed ja Asimovi «Kadunud robot» loeti kapsaks.

Silmanähtavast allakäigutrepist hoolimata tuli Nõukogude kosmoseprogrammi uksest ja aknast. Vaatajatele lehvitavad kaaluta olekus kosmonaudid olid uudistesaate «Vremja» lahutamatu koostisosa. Iga poiss oli kuulnud Sojuzist, Saljutist ja Mirist, osa teadis isegi teisi kosmonaute peale Gagarini ja Tereškova. Transformeritest ja Hero Factoryst ei olnud keegi midagi kuulnud, küll aga sai liivakastis mängitud kuukulgurite ja rakettidega. Teema üldpoliitiline taust jäi lastele mõistagi hämaraks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles