Tallinna linn võttis ära koduaia, et sinna pumbajaam ehitada. Lubas kompenseerida, aga kakskümmend aastat hiljem pole ei pumbajaama, ei kompensatsiooni ja äravõetud aed müüakse ilmselt elamukruntidena maha, sellise loo räägib Silvester Roosmets.
Maast ja aiast ilma
9. mai 2013, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Umbes siit läheb see piir ja see on see maa, mille Tallinna linn meie perelt lihtsalt ära võttis.» 82-aastane Silvester Roosmets kõnnib õunapuude ja marjapõõsaste vahel ning näitab oma kunagist kodu. «Päris džungliks kasvanud.»
Järgmisel nädalal läheb vana mees Pirita linnaosavalitsusse detailplaneeringu arutelu kuulama, kus see maatükk ilmselt kolmeks krundiks jagatakse ning hiljem maha müüakse.
Roosmetsa lugu on tüüpiline Eesti lugu: sõjad, tulemised ja minemised, sakslased, venelased, ülekohus, tagastamine ja ilma jäämine. Esimene vaatus algas 1939.aastal kui Roosmetsa isale eraldati Tallinnas Maarjamäel krunt endise Väo mõisa maadest.
«Mäletan kuidas koos isa ja vanema vennaga jalgratastega Mustamäe aiandist õunapuuistikuid siia vedasime,» räägib Roosmets.
Maarjamäe on täna üks Tallinna hinnatumaid piirkondi – meri lähedal, kesklinna lähedal, samas vaikne ja nurgatagune piirkond – aga tollal enne suurt sõda olid siin ainult üksikud majad. Metskitsed käisid vahel rohtu näksimas, inimesed rajasid esimesi aedu ja kodusid. Siin elati üle ka sõda ja Tallinna pommitamine. Saksa õhutõrje patareid olid ainul mõnesaja meetri kaugusel Lasnamäe paekaldal. Pomme kukkus igale poole.
Siis tuli taastamine. Silvester Roosmets osutab paekividest keldrile: «Need kivid on Harju tänava pommitamise järel toodud. Vedasin neid ise Studebakeriga vanalinnast siia, selle juht oli pidevalt purjus, andis auto mulle kasutada. Ei olnud mul poisikesena mingeid juhilubasid ega midagi, aga polnud ju tollal ka inspektoreid või kedagi kontrollimas.»
Nõukogude ajal läks elu kiiremaks ja Maarjamäe ehitati aegamööda täis. Tuli Eesti iseseisvuse taastamine ja aastal 1990 võttis Tallinna linnavalitsus vastu saatusliku määruse. Uue linnapea Hardo Aasmäe allkirja kandev dokument ütleb, et vähendada Kase tänav elamukrunti 3000m2 võrra, sest sinna peab tulema pumbajaam.
Tolleks hetkeks oli Roosmetsa isa Juhan juba surnud ja maa kuulus tema kolmele pojale. Kokkuvõttes siis lihtne otsus: 3000m2 läheb pumbajaama ehituseks Tallinna veevarustuse ja kanalisatsioonivalitsusele ning kolmele vennale jääb alles natuke üle 2000m2 jupp. Aasmäe veel lisas oma määruses, et äravõetaval maal tuleb teha hindamine sealsete rajatiste, põõsaste, puude ja külvide osas ning see vendadele kompenseerida.
Iseenesest nagu Roosmets ütleb ei olnudki neil selle vastu midagi, pumbajaamast pidid ju võitma ümbruskonnas kõik. Möödunud on enam kui kakskümmend aastat. Kolmest vennast kaks on surnud. Pumbajaama ei ole tulnud. Hindamas pole keegi käinud. Midagi pole kompenseeritud. On ainult võsastunud aed.