Vananemise valu ja Lembit Ulfsaki sära

Lembit Ulfsak teeb hiilgerolli Alzheimerit põdeva isana. Foto: Eesti Draamateater

Ideaalis peaks teater tegelema vaatajatele oluliste teemadega. Kuid mitmel põhjusel on teatril raske valupunktide peegliks kehastuda – ka Eestis eksisteerib paralleelselt mitu maailma, ühiskondlikud tulised teemad vahelduvad kiirelt, kuid tee näidendi valmimisest esietenduseni on pikk. Seda eriti suures repertuaariteatris nagu Eesti Draamateater.

Ent täna leiab draamateatri mängukavast lavastuse, mis näitab, et teater võib haarata teemast kinni enne avaliku diskussiooni puhkemist. Samal päeval, mil ilmus Andrei Hvostovi emotsionaalne pihtimus «Minu elu Annleenaga», esietendus draamateatri väikses saalis Hendrik Toompere jr jr lavastus «Kraepelini variatsioonid»: lugu isast ja pojast, vanadusest, mälust, hoolimisest ja valust armastusest ja kannatusest.

Lembit Ulfsaki mängitav isa on tegus ja tragi, võiks öelda, et isegi aktiivne, ent tema mälu on hääbumas, ta ajab ajastuid, inimesi, asju segi. Armsalt jonnaka isa valvamine vajab pojalt sama palju tähelepanu kui kooselu paariaastase lapsega. Aga siiski saab vana mees veel endaga hakkama – vähemalt siis, kui poeg talle õrnalt teki peale paneb ja lubab unejuttu rääkida või õigel ajal koju tuleb ja lahti unustatud gaasikraani kinni keerab.