Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/05/10/1744550t1h59f6.jpg)
Öeldakse, et euroopaliku puhkepargi tulevikuvisioon ei pruugi olla väga roosiline: pinge kasvab, toss ei välju, kasvab paranoia. Euroopa muutub muuseumiks, marginaliseerub, õhku reostavad dekadents ja ülelaenamine, et Euroopa vaevleb massiahastuses. Meedia kaebab selle üle, et Euroopa kodanikele on EL järjest rohkem võõrastav ja ebapopulaarne, mida väljendavad euroriikide äärmustesse kalduvad valimistulemused.
Veedan kevadpuhkust Lõuna-Prantsusmaal ja loen uudiseid Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ennekuulmatust edust kohalikel valimistel. Ajalehtede veergudel kajastatakse üldistavaid arvamusi selle kohta, kuidas sotsiaalselt ja poliitiliselt rahulolematu eurooplane hakkab üha enam panustama ülekaalukalt populistlikusse poliitikasse, mille esindajate üllaks eesmärgiks on väljumine eurotsoonist. Paneb mõtlema, kas elu Euroopas on tõesti nii sant, kui uudistest lugeda.