Julia Laffranque: Euroopas pole kirge

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Optimistliku inimesena usub Julia Laff­ranque, et ka Euroopa kriis jõuab peagi kriisi.

FOTO: Laura Oks

Aasta eurooplase tiitli pälvis sellel aastal Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, professor Julia Laffranque. Töö inimõiguste kohtus on huvitav ja tulemuslik, aga Euroopa üldisema arengu suhtes on Laffranque pigem murelik.

Mis on õieti inimõigused, kas see on kokkuleppeline asi? Ma mõtlen, et mis täna ei ole inimõigus, siis homme on. Või mis oli eile, täna enam ei ole.

Inimõigused on universaalsed, need on õigused, mis kuuluvad sõltumata õigusaktidest, ajast ja ruumist igale üksikisikule tema inimeseksolemise tõttu. Need õigused on võõrandamatud, neid ära võtta ei saa. On olemas põhituumik inimõigusi, mis on lihtsalt olemas ja millega peab arvestama, kokkulepeteks on siin vähe ruumi.

On aga terve hulk teisi õigusi, mis on eelnevatega seotud ja sõltuvad ka ajast ja ruumist. Inimõiguste konventsioon on selles mõttes elav dokument, mis muutub koos eluga. Sellisel juhul vaadatakse, millised on Euroopas tendentsid – olgu see siis vähemuste kaitsel, nt samasooliste kooselu või vangide hääletamisõiguse küsimustes.

Inimõigused, nagu ka põhiõigused, puudutavad üldjuhul riigi suhet inimesega, kus ühel pool on tavakodanik ja teisel pool avalik võim. Kuid teatud puhkudel on võimalik ka põhiõiguste ja -vabaduste horisontaalne kaitse, juhul kui põhiõigusi rikutakse teise inimese poolt ja riigil on kohustus selliseid rikkumisi ära hoida. Enamik põhiõigusi ei ole piiramatud, vaid mõned üksikud on absoluutsed,  mida ei tohi mitte mingil juhul riivata. Kui riive on lubatud, siis peab see aga olema nii põhiseaduspärane kui ka vastama Euroopa inimõiguste konventsioonile ja olema proportsionaalne.

Kui räägite tuumikust ja teisest grupist, siis mida peate silmas?

Tuumik on inimväärikus, inimese õigus elule, õigus mitte sattuda piinamise ja ebaväärika ning alandava kohtlemise alla, ka orjuse lubamatus, mis tänapäeval väljendub eelkõige inimkaubanduse keelustamises; inimese õigus isikupuutumatusele, sellele, et teda ei peetaks kinni seadusliku aluseta.

Lisaks nendele õigustele on Euroopa inimõiguse konventsiooniga kaetud veel õigus õiglasele kohtupidamisele, õigus era- ja perekonnaelu austamisele, väljendusvabadus,  mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus, kogunemisvabadus ja ühingute moodustamise vabadus, õigus omandile ja vabadele valimistele.

Kaalumise klassikaliseks näiteks on see, kui tuleb ühelt poolt kaitsta sõnavabadust ja väljendusvabadust, mis võib aga teiselt poolt riivata eraelu, aga seegi ju vajab kaitset.

Mitte ainult Eestis, aga üldisemalt mulle paistab, et inimõiguste alla üritatakse üha rohkem ka viia uusi asju: inimõigus on ka õigus tööle, õigus väärikale palgale, õigus kodule …

Praeguse kriisi ajal on eriti päevakorral küsimused, kas mul on õigus näiteks sellele, et minu palka ei vähendata allapoole mingit miinimumi. Euroopa Inimõiguste Kohus on jätnud teatud mänguruumi või kaalutlusõiguse liikmesriikidele ega ole väga palju sekkunud riigisisesesse sotsiaalmajanduslikku poolde, kuigi möönab, et inimõigused ei ole ainult inimõigused klassikalisel kujul ja teatud miinimum tuleb kindlasti tagada, aga sealt edasi on valikute tegemine.

Pigem vaatame seda, kas nende valikute tegemisel on arvestatud põhiseadusega, on kinni peetud seadustest, kas on arvestatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Meil on olnud kaasuseid Rumeeniast, on hakanud tulema Kreeka asjad, mis käivad majandusliku olukorra ja palkade vähendamise kohta. On olnud näiteks kaasuseid Venemaalt, et 30 eurot pensioni on liiga vähe, kuid Euroopa Inimõiguste Kohus jättis selle riigi enda otsustada, ehkki ei välistanud, et teatud juhtudel võib see kujutada endast inimväärikuse alandamist. Sellistel puhkudel tuleb iga kord kaaluda ühelt poolt avalikku huvi ja teiselt poolt konkreetse inimese olukorda ning seda, kas vahendid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.

See pole enam küsimus kohtu tegemiste kohta, vaid Euroopa Liidu kohta laiemalt. Mida teie arvate, millised teemad ja valdkonnad peaksid Euroopa Liidus jääma riikide endi otsustada ja millised Euroopa Liidule?

Seoses Lissaboni lepingu jõustumisega püüti Euroopa Liidus täpsustada pädevuste jaotust liidu ja riikide vahel ning koostada täpne kataloog nendest valdkondadest, mis kuuluvad ühe või teise kompetentsi. Kahjuks on seda paberil teha lihtsam kui päriselus ja ei ole välistatud, et Euroopa Liit teinekord eksib ning ületab oma pädevusi. Seepärast olen ma alati Euroopa Liidu õiguse koolitustel rõhutanud, et esmalt tuleb vaadata, kas Euroopa Liidul on üldse pädevus vastavat eluala reguleerida, ja kui on, siis kas see vastab meie põhiseadusele ning arusaamadele.

Mida te Euroopa kriisist arvate?

Majanduskriis on jäämäe tipp, väga tõsine probleem on ka identiteedikriis. Umbusaldus uute ja vanade liikmesriikide vahel, umbusaldus põhja ja lõuna vahel. Võib-olla peaks Euroopa Liit «maha istuma», nagu näiteks teevad perekonnaliikmed abielukriisis, ja mõtlema: mis on need põhjused, mis kriisini viisid,  kuidas edasi, kas jääda kokku või minna lahku, kas luua päris midagi uut, kas peaks tegema liidu liidu sees jne. Edasi minna sellisel kujul – ma kardan, et see võib viia pigem ühe tulekahju kustutamiselt teisele, aga põhialust, vundamenti, millele toetuda, korda ei saada.

Kord olid mul siin kohtus külas üks kolleeg Ungarist ja teine Eestist. Arutasime omavahel ja panime paberile kümme Euroopa kõige suuremat probleemi. Kirja said näiteks vastutuse hajumine, see, et pole karismaatilisi liidreid ja juhte, et Prantsuse-Saksa telg on nõrgenemas, et puudub distsipliin. Mina lisasin muu hulgas veel sellegi, et Euroopa Liidu suhetest on tõeline kirg ära kadunud, nii nagu see kaob ka näiteks karile jooksvas kooselus.

Mis te selle kire all mõtlete?

Kui 1990. aasta alguses hakkasin Euroopa asjadega tegelema, õppisin Saksamaal Euroopa õigust, siis räägiti ühinevast Euroopast kui tõeliselt suurest projektist – see tundus vaimustav ja ainuvõimalik tulevik ka Eesti jaoks. Nüüd on aga see omaaegne uudsus, ühiskodu loomise kirg Euroopas kadunud ja ma tõepoolest ei tea, kas ja kuidas seda tagasi saada. Ma ei pea siin silmas ainuüksi Eesti ja Euroopa Liidu suhteid, vaid olukorda Euroopas laiemalt. Tundub, et pole enam seda kunagist liikumapanevat jõudu, entusiasmi ja energiat. Ma tõesti ei tea, võib-olla ongi nii, et kui kirge enam pole ja see tagasi ei tule, siis tulebki lahku minna.

Tagasi üles