Vahel on kurbus liiga suur

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ethel Toomingas annab emadele nõu lastehaigla vastsündinute osakonnas.
Ethel Toomingas annab emadele nõu lastehaigla vastsündinute osakonnas. Foto: Margus Ansu

Liisi sündis sel kevadel raske haigusega. Ta ema Katrin ei soovi rääkida oma lapse haigusest, küll on ta nõus kõnelema sellest, kuidas kogemusnõustamine teda aitas. Pere privaatsuse huvides on ema ja lapse nimi muudetud.

«Kogemusnõustaja leiab su jaoks tõesti aega. Selles mõttes erineb temaga vestlus arsti ja õega aetud jutust palju,» alustab Katrin ja jätkab: «Kogemusnõustaja tuleb ja kuulab ära su mure ning suudab seletamatul kombel süstida usku, et kõik saab lõpuks korda.»

Niisugust inimest on vaja eelkõige sellepärast, et haige lapse vanemad ei pruugi oma emotsioonidega kohe toime tulla. Vahel ei saa ema ja isa omavahel rääkidagi, sest kurbus on nii suur. Ka ei taheta teineteist koormata. Ja on nii hea, kui siis ilmub välja keegi, põhimõtteliselt võõras inimene, kel ei ole sugugi kiire ja kes tõesti kuulab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles