Juhtkiri: suveõnnetused pole statistiline paratamatus

Viimased päevad on toonud Eestisse juba suvist soojust. Ning paraku seoses sellega ka kurbi teateid liiklus- ja uppumissurmadest. Iga-aastane paratamatus, ütlevad mõned kommenteerijad veebikeskkondades. Paratamatus, näivad ütlevat ka poliitikud ja ametnikud – püüame teha nii, et viie surma asemel oleks kolm, et saavutada Euroopa taset. Kuid kõik see ei peaks nii küüniliselt kõlama. Traagiliste õnnetusjuhtumitega ei tohi kunagi leppida.

Riskid jäävad tõepoolest aastast aastasse samaks. Suvesoojus on liikuma panev jõud, tuues tänavatele noori, kel juhiluba äsja kätte saadud ja ees võib-olla esimesed iseseisvad kilomeetrid auto või mõne kaherattalise sõiduki juhina. Neile lisanduvad auto talveks seisma jätnud juhid oma kehvapoolse kogemusega – alati räägitakse, et jaanipäeva paiku on liiklus tihedam kui ühelgi teisel ajal. Pikad sumedad õhtud soosivad külaskäike, koolid peavad lõpupidusid. Veekogud tõmbavad magnetina. Alkohol soodustab uljaspäisust. Jne.

Kui see kõik on nii tuttav, miks me neid riske ikkagi vältida ei suuda? Miks hukkub ühel päeval noor mees autoavariis ja teine upub keset linna tiiki? Kumbki neist viimastel päevadel aset leidnud juhtumist polnud ju üksiku inimese õnnetus, ikka on olnud mõni aeg varem seltskond, enamgi veel, sõpruskond nende ümber. Mõneski mõttes on kaudsete süüdlaste ring veelgi laiem. Kuskil on kodu ja kasvatus kõige üldisemas tähenduses.