Viljar Veebel: ülereguleerimise ammendumine

Viljar Veebel Foto: Erakogu

Coimbra ülikooli külalisteadur Viljar Veebel kirjutab, et ELi juures peaks tegutsema töögrupp, mis selekteeriks valdkondi ja küsimusi, kus ELi tasemel regulatsioon pole vajalik või on lausa kahjulik.

Euroopa Liidu viimase kümne aasta arenguloogika on põhinenud kiireneva pädevuste laienemise ja süvenemise ideel. Panustatud on ühtaegu nii olemasolevate poliitikate senisest põhjalikumale reguleerimisele kui ka uute valdkondade ja tegevuste kaasamisele. Integratsiooni progressi sümboliks on suurenev eelarvemaht, rohkearvulisemad standardid, kasvav ümberjagamine, subsiidiumid ja turgude reguleerimine. Ühistegevust ja reguleerimist on nähtud a priori lisaväärtust loovana, olgu tegemist ühise põllumajanduspoliitika, eurotsooni või ­Schengeni viisaruumiga.

Praktikas tähendab see, et ebaedu või probleemide esilekerkimise korral on esmaseks lahenduseks täiendav reguleerimine, standardiseerimine ja finantseerimine. Näiteks kui võlakirjaturud või pangandus ei toimi liidule ja liikmesriikidele meelepäraselt, on lahenduseks täiendavad reeglid, regulaarne turule sekkumine ja toetuste eraldamine.