Haridusministeerium ja riigikogu kultuurikomisjon on jõudnud arusaamisele, et aastaid gümnaasiumidele esitatud nõue pakkuda kolme õppesuunda pole enam õigustatud ning uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (PGS) see kaob.
Gümnaasiumide kolme õppesuuna nõue kaob
23. mai 2013, 21:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehtiv seadus ja riiklik õppekava nägid ette, et kell kukub gümnaasiumide jaoks tänavu septembris: kes selleks ajaks kolme suunda avada ei suuda, ei tohiks gümnaasiumina jätkata. Nüüd tegi riigikogu kultuurikomisjon ministeeriumile ülesandeks suundade nõue uuest PGSi eelnõust välja visata.
«Kolme õppesuuna nõue ei täida eesmärki ja õpilaste valikuvõimalus tuleks tagada teiste meetoditega,» põhjendas kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas, kelle sõnul olid seda meelt nii omavalitsused, koolidirektorid kui ka õpilaste esindajad.
Rahvusliku tikandi õppesuund
Ükski gümnaasium ei muuda enda valikuid kitsamaks, sest sellega nad kirjutavad alla iseenda surmaotsusele.
Põhjust selleks oli, sest nõue on viinud absurdsete olukordadeni. Näiteks tõi haridusminister Jaak Aaviksoo veebruaris välja, et väikesed maagümnaasiumid on allesjäämise nimel tahtnud luua õppesuundi nagu üldharidus, rahvuslik tikand ja võimlemine, mis ei vasta ministeeriumi ettekujutusele parematest valikuvõimalustest.
Suurim probleem tekkis aga Tallinnas, kus piltlikult öeldes üle tee asuvatel koolidel nagu Inglise kolledž, Prantsuse lütseum ja Reaalkool tulnuks hakata üksteise väljakujunenud suundi dubleerima. See oleks raisanud raha, aga suurendanud õpilaste valikuvõimalusi vaid vähesel määral. Samuti on praegu mitmeid koole, kus õppeainete paketi koostab õpilane ise ja ette antud suunad hoopis piiraksid tema valikuvabadust.
«Nihu ei läinud midagi, aga seadus areneb. Kunagi oli probleem, et õpilastele ei olnud tagatud piisavalt valikuid ja otsustati, et gümnaasiume tuleb seadusega sundida neid pakkuma,» meenutas Klaas, miks säte 2010. aastal vastu võeti. Eriti tegid poliitikutele toona muret maagümnaasiumid, mis erisuunalisest õppest midagi kuulda ei tahtnud.
Praegu on olukord teine: paljud gümnaasiumid on vahepeal suletud, õpilaste arv kukkunud ja koolide konkurents kasvanud. Nii ongi Klaasi sõnul samahästi kui kindel, et gümnaasiumid pakuvad õppurite saamiseks eri suundi ka ilma seaduseta. «Ükski gümnaasium ei muuda enda valikuid kitsamaks, sest sellega nad kirjutavad alla iseenda surmaotsusele,» ennustas Klaas.
Haridus- ja teadusministeeriumi nõuniku Epp Rebase sõnul pole teada, kui paljud gümnaasiumid on praeguseks kolme õppesuuna nõude täitnud, kuid eeldatavasti on paljud sellega lõpukorral. Seaduse muutumisele vaatamata pole see tema hinnangul olnud tühi töö. «Isegi kui mõni kool otsustab nüüd õppesuundadest loobuda, siis valikaineid tuleb seaduse kohaselt õpilastele kindlasti pakkuda,» ütles Rebane. Samuti jäävad praegused suunad alles riigigümnaasiumidesse.
Direktor: riik käitub skisofreeniliselt
Koolijuhid on nõude kaotamise poolt, ent mitmeid neist nörritavad haridusmaastiku äkkotsused. Juba 2010. aastal räägiti kuluaarides, et suundade nõue on vahend väikegümnaasiumide sulgemiseks, sest väheste õpilaste pealt laekuva pearahaga pole võimalik kolme suunda ülal pidada. Nii läkski.
«See, et sellest nõudest kunagi loobutakse, oli teoreetiliselt ette teada, aga ma arvasin, et enne tehakse koolimaastiku «puhastus» ära,» tunnistas Kiili gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane, kelle koolis on gümnasistide vähesuse tõttu siiani üks suund.
«Minu kooli seisukohalt see muudatus loomulikult sobib, samas kellegi teise nahas olles, kes on kolm suunda käivitanud, on see kindlasti ajuvaba - palju tööd on tehtud ja vaeva nähtud.»
Samuti tekib Rebase sõnul kolme õppesuuna nõudest loobumise järel küsimus, et millega on siis põhjendatud väikegümnaasiumidele täisrahastuse maksmata jätmine. Nagu ka otsus põhikool ja gümnaasium kohustuslikus korras lahutamata jätta, tundub ka kolme suuna nõudest loobumine haridusreformi lahjendamisena. «Ma küsiks, et mis siis muutunud on, kui niinimetatud koolireformi tugitalad ikkagi tegemata jäävad?» küsis Rebane.