Kuidas kassid inimesi peavad

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Harri Jõgisalu
«Liisi, Kaspar ja teised kiisud» 
illustreeris Endla Tuutma
Faatum, 2013
Raamat Harri Jõgisalu «Liisi, Kaspar ja teised kiisud» illustreeris Endla Tuutma Faatum, 2013 Foto: Repro

Eesti vanim tegevkirjanik Harri Jõgisalu, kes mullu 90. sünnipäeva pidas, kirjutab oma vastses raamatus kassidest. Liisi, Kaspar, Viki, Teodor, Rasmus ja teised kiisud, kellest juttu tehakse, on ka päriselt olemas olnud. Need tõestisündinud lood leidsid aset möödunud aastasaja teises pooles, seega nõukogude ajal. Autor kirjeldab kasse ning nende elu nii linnakorteris ja hoovipealsel kui rannakülas.

Aja märkide edasiandmine ja toonase eluolu kirjeldamine pole autori jaoks esmatähtis. Muidugi on juttu kolhoosikorrast ning mõnest selle veidrapoolsest küljest. Aga kuna kassidele on üsna ükskõik, milliste reeglite järgi inimesed isekeskis oma elu korraldavad, jääb aja märkidele pelk raamide roll. Pildil aga on suures plaanis kassid oma iseloomu, kommete ja eluviisiga.

Selline laps, kes mingil oma elu etapil pole kassipoega soovinud, on haruldane nähtus. Sõelseppade laste unistus läheb suvel maal vanavanemate pool olles täide. Naabritädil on kena valge kiisu ära anda. Sellest hetkest algab linnaperes, kus seni kõiki lemmiklooma võtmise mõtteid on tõrjutud, kassipidamise rõõmus ajajärk. Esimene selle pere «inimeste pidaja» saab nimeks Liisi. Ka teised kannavad kassisoole ebaharilikke nimesid, enamasti konkreetse inimese eeskujul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles