Euroopa ning ka maailm laiemalt on lõhenenud tõusuks ja languseks, eduks ja ebaeduks. Praegu ei näi neil, kes liiguvad spiraalil ebasoovitavas suunas, olevat ühtki valmis muutuseretsepti – nii võiks kokku võtta eile lõppenud Lennart Meri konverentsi tulemuse.
Eesti on heas mõttes põhjas – seal, kus peetakse kinni reeglitest, hoitakse eelarve tasakaalus ning lunastatakse välja lõunariike, kes seda kõike teinud pole. Ent peatagem viivuks enesekiitus. Eesti-taoliste väikeste, aga tublide riikide kurbloolisus võib seisneda selles, et demokraatiale ja Euroopa-meelsusele pühendunud poliitika muutub kergeks märklauaks populismile, mis küsib, miks me seda kõike teeme, kui teised ei tee. Sellele, iseenesest täiesti ratsionaalsele küsimusele vastates võib kergesti jõuda ka tõdemusele, et meile polegi Euroopat tarvis. Ometi näitab alternatiivide puudumine selle mõtteviisi ohtlikku tupikut.