Mummud hoiavad aknaklaasi puhtana

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÜ materjaliteaduse teise aasta doktorant Triin Kangur uurib mummulist materjali, millega katmisel muutuvad pinnad märgumatuks ega määrdu. Nii võib tulevikus olla võimalik muuta aknaklaas isepuhastuvaks. Väiksemal pildil on näha, milline näeb mummuline kile välja mikroskoobi all.
TÜ materjaliteaduse teise aasta doktorant Triin Kangur uurib mummulist materjali, millega katmisel muutuvad pinnad märgumatuks ega määrdu. Nii võib tulevikus olla võimalik muuta aknaklaas isepuhastuvaks. Väiksemal pildil on näha, milline näeb mummuline kile välja mikroskoobi all. Foto: Kristjan Teedema

Kas soovite aknaid, mis ei vaja pesemist, sest püsivad iseenesest puhtad? See polegi utoopiline soov: Tartu Ülikooli materjaliteadlased on välja töötamas just sellist materjali, millelt veereb vesi tilgana ning mis ei lase nii ka mustusel klaasile koguneda.

«Vett ja mustust tõrjuvaid pindu on püütud teha mitmel pool maailmas,» ütles Tartu Ülikooli materjaliteaduse teise aasta doktorant Triin Kangur, kes tegeleb sama alaga ja uurib mummusid. Muide, neil mummudel pole veel teaduslikku ehk täpsemat ja suupärasemat nime inglise ega eesti keeles, sest selliseid pinnakatteid ei ole keegi varem uurinud.

Äraseletatult tähendavad need mummud sool-geel-tehnoloogia abil valmistatud klaasitaolise kile pinnal olevaid mikro- ja nanomeetrise läbimõõduga ümaraid ränidioksiidist struktuure.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles