Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2013/05/28/1788150t1h8b27.jpg)
Hea tuttav küsis kord, miks pidi Hercule Poirot just belglane olema. Ega ma osanud toona midagi põhjapanevat vastata: mühatasin lihtsalt, et belglasest peategelane andis Agatha Christiele võimaluse jälgida briti ühiskonda eemalt. Ja mõistagi võis Poirot olla neutraalne, kuulumata ühtegi kasti.
Kui lugeda apteeker Melchiori lugusid, siis võib-olla oli mul Poirot’ ja Christie suhtes isegi õigus. Nimelt selles, et hea detektiiv peab kuidagi ülejäänud ühiskonnast eristuma, mis ei lase tal muutuda kellegi või millegi suhtes erapoolikuks. Samas võimaldab erapooletus suhelda kõigi ühiskonna kihtidega. Toogem veel näide tänavu taas Tallinna kirjandusfestivali külastava Jason Goodwini Yaşimi lugudest. 19. sajandil tegutsev Yaşim on eunuhh, mis lubab tal liikuda nii sultani haaremis kui ka Istanbuli põhjakihis.