Kultuurikatla aiast Tallinnas saab juunis kümneks päevaks laste ja täiskasvanute maailma vaheline piiririik, kui seal seab end sisse Von Krahli teatri noor trupp. Lavastuses «13», mida saab muide päris tasuta vaadata, peaks avanema sissevaade varateismeliste inimeste elutunnetusse ja psüühikasse.
Miks otsustasid nad aga Merle Karusoo omaaegsest menukist «Olen kolmeteistkümneaastane» tõukununa ja Tallinna koolide seitsmendike vahendatu põhjal vaatajate ees lahti kerida 13-aastaste siseilma, sellest räägivad Liis Lindmaa (23), Madis Mäeorg (24), Tõnis Niinemets (24) ja lavastaja Jim Ashilevi (27). «Idee tuli Peeter Jalakalt ning Merle Karusoo on meie lavastuse mentor,» räägib Jim.
Kuidas on olla 13-aastane? Teil pole endal sellest ju palju möödas.
Liis: Keeruline.
Madis: See on üleminekuaeg. Toimuvad suurimad muutused, ka füüsiliselt.
Liis: Mingis mõttes on see täiskasvanute maailma kompamine – esimesed joomised, suitsetamised, armumised, mis kuhugi välja viivad ...
Jim: Mul käis kolmeteistkümnesena justkui mingi klõps – et mina olen mina ja elan just sellises maailmas. Hakkasin oma olemasolemist teadvustama.
Liis: Sellest ajast algas isiksuse kujundamine – saad aru, et see on su enda teha.
Jim: Mõistad, et sul on valikud ja võimalused oma elu ise kujundada, kuid võimu seda teha veel pole – samas tahe teha kasvab, tekib vajadus harjumuspäraseid skeeme ja piire lõhkuda.
Liis: Lõhkumine pole aga ka lihtne – grupi vaim määrab.
Kui seitsmendikega rääkisite – nemad on ju lavastuse dramaturgid – ja koolides käisite, mis enim silma-kõrva jäi?
Liis: Koolis on kohe näha, et selles eas tüdrukud on poistest füüsiliselt rohkem arenenud.
Jim: Mina arvasin, et nad on rohkem lapsed, aga esimesest sekundist oli selge, et mingit ninnu-nännut siin ei tule. Selles vanuses on juba enesekontroll ja rolli hoidmine nii range, et ma täitsa korraks kohkusin – kuidas iga päev toimub koolis väga peenelt peidetud võimumäng. Kõik inimesed surutakse konkreetsesse rolli ning sellest väljumine on ohvriterohke ja valus.
Tõnis: Mina arvasin, et sellist lihtsalt hängimist, näiteks kaubanduskeskuses, on rohkem. Aga tegelikult tehakse palju sporti ja huvitegevust.
Liis: Aga see erineb grupiti, on noori, kes elavad selles eas juba täiesti metsikut elu.
Jim: Üldistusi siin tõesti teha ei saa, sest äärmused on üksteisest niivõrd kaugel. Kuskilt tuli välja 13-aastase prostituudi lugu, samas on teine äärmus täiesti turvalist elu elav, tubli ja hea laps. See on piiririik, kus kõik on võimalik.
Tõnis: Kui võrrelda nüüd selle ajaga, kui ma ise olin sama vana, siis tundub, et tüdrukud erinevad nüüd rohkem. Seal on muutus suurem, nad on rohkem arenenud ja täiskasvanumad.
Liis: Kooliti on ka noorte võimalused erinevad – nii majanduslikus mõttes kui vanemate kontrolli seisukohalt näiteks. Eliitkoolides on minu arvates vanemate kontrolli vähem.
Mis on suurim muutus võrreldes endiste aegade noortega?
Madis: Ilmselt see, et oled kogu aeg kättesaadav.
Jim: Eriti väljendub see kiusamises. Kui varem võis noor inimene koju sõita ja trollis ära unustada, et koolis kiusati, siis praegu on nii, et kui ta avab sealsamas trollis nutitelefoni või õhtul kodus interneti, võivad vaenlased olla juba teinud Facebooki mingi kommuuni, kuhu tal ligipääs puudub, aga teised saavad teda seal mõnitada.
Kui oluline on nende jaoks raha?
Tõnis: Mitte niivõrd raha, kuivõrd majanduslikud võimalused ja mulje jätmine, et sul on midagi, mida teistel pole.
Liis: Näiteks kui hea tehnika sul on, see ikka märgiti ära stiilis «vaatasime mingi veerand tundi asju iPad 2st». Ega see pole eriti muutunud, võrreldes tolle ajaga, kui «Olen kolmeteistkümneaastane» 1980 välja tuli – seal oli ju ka keegi, kes tõi kooli maki kaasa või sõitis taksoga, mitte ei loksunud bussiga kooli.
Jim: Kui võrrelda üldse kolmeteistkümneste praeguseid probleeme tolle ajaga, tuleb tõdeda, et asja tuum on siiski sama, vaatamata tehnika ja muu tohutule arengule – probleemiks on üksindus.
Kuidas sellega toime tulla, kuidas mitte üksi jääda – üle kõige soovivad noored kuuluda kuhugi, kus neist hoolitakse.
Uus lavastus «13»
Kultuurikatla aias
Lavastaja: Jim Ashilevi, produtsent: Loore Martma, kunstnik: Nele Sooväli
Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ragne Veensalu
Dramaturgid: Tabasalu gümnaasiumi, Rocca Al Mare kooli, Kopli kunstigümnaasiumi, Laagna gümnaasiumi, Lasnamäe üldgümnaasiumi, Pelgulinna gümnaasiumi ja reaalkooli seitsmendikud
Etendused: 10.–12., 14.–16., 18., 19., 21. ja 22. juunil kell 19.