Madridist Méxicosse siirduval lennukil on kokku saanud huvitav seltskond, seda nii reisijate kui ka teenindava personali mõttes. Viimane koosneb suuresti kas geistjuuarditest või oma (bi)seksuaalsuse üle juurdlevatest pilootidest. Vähem markantne pole ka äriklassis reisijate taust, mis koosneb muuhulgas Mehhiko palgamõrtsukast, kodumaalt põgenevast rahajõmmist, kurjast dominatrix’ist, mitme naise vahel pendeldavast seebistaarist, kahest vastabiellunust ning neitsilikust keskeale lähenevast selgeltnägijast.
uristiklassist pole mõtet suurt rääkida, neile on antud uinutavat kokteili – las magavad kogu reisi maha, põhiline, et ei segaks. Üsna pea pärast õhkutõusmist avastatakse lennukil tehniline rike ning kuna enne maandumist on vaja kütus lennukist välja lasta, keerutavad-tiirutavad piloodid õhus, samal ajal kui stjuuardid pingete maandamiseks äriklassi nõudlikule kontingendile meskaliini sisaldavaid kokteile segavad ja meeleolu tõstmise mõttes ka The Pointer Sistersi «I’m so excited» muusikalinumbrina ette kannavad.
«Olen nii elevil» on pärast «Naisi närvivapustuse äärel» (1988) Almodóvari esimene n-ö tõupuhas komöödia. Kuid eks kahekümne viie aasta jooksul jõuab siin maailmas nii mõndagi juhtuda, seda nii režissööri isiklikul loometeel kui ka tema kodumaa poliitilis-majanduskliimas. «Võib-olla üritasin ma oma noorust tagasi saada,» ütleb Almodóvar ise ühes väljaandes, lisades teises, et üritas stsenaariumi kirjutamisel tabada sama meeleolu, mis oli õhus ajal, kui ta kaheksakümnendatel oma stsenaariume kirjutas. «See on austusavaldus kaheksakümnendatele. Siis alustasime demokraatiaga ja õhus oli tunda uskumatut vabadust selle sõna igas mõttes.»
