Vello Vikerkaar: ovatsioonid

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Tema ümber seisis oma tuhat inimest, mina nende seas, aga Kristi istus rahulikult edasi. Ma vaatasin tema poole, sain temaga silmkontakti ja ta hüüdis: «Keskpärasuse pärast ma ei tõuse.»

Inimesed ei suutnud vastu panna kiusatusele tema poole pilk heita, pöörates küll pea kiiresti ära, kui ta nende poole vaatas. Kahtlemata mõtlesid nad, kas ta on ehk halvatud ja pidi ratastooli fuajeesse jätma. Ta plaksutas viisakalt, aga ei tõusnud püsti. Tema puhul on tegu seni üheliikmelise liikumisega Eestis, mis taotleb teenimatute püstijalu ovatsioonide kadu.

«1990. aastatel,» tuletab Kristi meelde kõigile, kes suvatsevad teda kuulata, «oli püstijalu ovatsioone harva. Nüüd saavad neid peaaegu kõik, kes lavale astuvad.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles