Raskeim osa tööst jääb silmale märkamatuks

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvarõivakooli juht Janne Vaabla sätib lõpetaja Anu Iskülli seelikukurrud paika, et neile ka vöö peale keerutada.
Rahvarõivakooli juht Janne Vaabla sätib lõpetaja Anu Iskülli seelikukurrud paika, et neile ka vöö peale keerutada. Foto: Kristjan Teedema

Laupäeval kubises Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja rahvarõivais naistest, kellest igaüks võis silmi maha löömata kinnitada, et kõik, mis ta seljas kannab, sukkadest tanupitsini, on oma kätega valmistatud.

See oli kaheaastase rahvarõivakooli järjekordne lõpupäev, kus esitleti 18 nõelasilmast tulnud komplekti.

Lõpetaja Anu Isküll kandis Tartu-Maarja kihelkonna rõivaid: triibuseelikut, lillelisest kangast põlle, sinist jakki ja selle all linast pluusi, mille õlakud ja varrukavärvlid olid tikitud mitte mõnes lihtsas, vaid püvisilmpistes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles