Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lootuse festival Saku suurhallis eluheidikute probleeme ei lahendanud

Tõnis Mäe «Palve» ajal tõusis enamik saalisolijaid püsti. Mõni aga jätkas süvenenult jumalaga kahekõne pidamist. FOTO: Priit Simson

Eile õhtul Saku suurhallis alanud Lootuse festival


tõi kohale tuhandeid usklikke ja uskmatuid. Need inimesed aga, kes ehk kõige enam usku ja lootust vajasid – eluheidikud –,


tunnistasid Verni Leivakule, et nad seda ei leidnud.

Kella poole kuue paiku, kui festivali alguseni on jäänud tunnike, on suurhalliesisel platsil koha sisse võtnud suured bussid, mida võib kokku loendada oma paarkümmend. Ometi pole nende maakondadest tulnud liikuritega saabunud kaks julgelt meigitud Tabasalu neidu.



«Me ei oota sellelt ürituselt midagi, mulle anti kutse ja lihtsalt vaatame, mis toimub. Ma ikka veits usun jumalat,» sõnab 18-aastane Helina-Isabella Kalluste. «Vaatame, äkki hakkab meeldima. Kui saame päästetud, on väga hea – oleme ju pattu teinud!» lisab tema kolm aastat noorem õde Merle.



Rahvasummas on märgata sinivalgetes riietes inimesi. «See on meie ühendkoori vorm,» valgustab 43-aastane meditsiinitöötaja Linda Salem Tartust Salemi kogudusest, kes nendib siiski, et see pole tema tõeline nimi. «Ootan avatud taevast. Et kogeks jumalat,» kirjeldab ta oma ootusi. «Kui keegi saab päästetud, oleks see üle ootuste, supertore!»



Rahvast aina voolab juurde

Suurhalli ette on püstitatud ka mõned telgid. Saku Originaali reklaamidega müügikohas kesvamärjukest siiski ei pakuta – hoopis kohvi ja jäätist. Kõrval on laserplaatide lett, kus müügil lastekoori Juhhei! üllitised, kallimate eest küsitakse 150 krooni.



«Oleme üheksa aastat tegutsenud, aga meil on viis plaati ja kolm DVDd,» tutvustab koori juht Rita Paju. «Kristlikud laulud. Ansambel sai alguse minu viiendast tütrest Helinast, kes sündis südamerikkega ja keda enam ei ole, aga kes soovis saada misjonäriks.» Plaatide kõrval on ka 65-kroonised kotid, milles hea uut testamenti või tervet piiblit, aga ka mobiiltelefoni või taskurätti kõikjal kaasas kanda.



Rahvast muudkui tuleb. On ka neid, kes saabuvad karkudel või ratastoolis. Imikud ja raugad. Ja kõik puhtalt, viksilt ja viisakalt riides ning tundub, nagu neil inimestel polekski siia asja. Tundub, et nende lootused on juba täitunud. Kus on prükkarid, alkohoolikud, kodutud?



«Ei, usklik ma ei ole, aga lootusekiir peab alati olema,» lausub 53-aastane Mulgimaa mees Urmas elutargalt. Tema suust voogab alkoholilehka.



Saalis meenutab kõik popkontserti. Kaks suurt ekraani kahel pool lava, arvukalt telekaameraid ja isegi lava ees pendeldav kaamerakraana. Keset parterit laiub erakordselt suur heli- ja valguspult. Ainult et õhkkond on tavakontserdi jaoks kuidagi liialt helge ja mõnus.



«Mul hakkab sagimisest pea ringi käima,» ohkab selja taga istuv keskealine naine.


Esinejate jada on pikk ning need vahetuvad laval mingisuguse erilise kergusega, justkui oleks pauside vältimiseks pikki proove peetud. On artiste Valgevenest, Ameerikast, Soomest. Kuid ka Eestist – näiteks Rebecca Kontus, kelle esituse ajal kõrvalistuv noorepoolne prillidega mees ekstaatiliselt peopesi vastu põlvi taguma hakkab, ja muidugi Tõnis Mägi, kelle «Palve» ajal rahvas üksmeelselt püsti tõuseb.



Kui lavalt kõlavad manifestlaulu fraasid «Kuningas! Kristus on kuningas!», tõusevad paljud taas püsti ja suunavad käed ennastunustavalt taeva poole.



Peapiiskop Andres Põder loeb palvet, siit-sealt publiku hulgast kostab valjuhäälne «Aamen!» ning hetke pärast on laval juba üllatuskülaline. Loomulikult on selleks linnapea Edgar Savisaar, kes kutsub rahvast otsuseid – teadagi, milliseid – tegema. «Tehke oma otsused kohe, täna ja praegu, sest siis on meil kõigil lootust!» soovitab ta.



Kõigi ootused ei täitunud

«Ta peaks praegu täitsa välja vilistama,» sisistab keskealine naine selja tagant. Ent saalis viibib ka tulihingelisi Savisaare pooldajaid, kes tema kõnet vaheaplausidega vürtsitavad.



Pärast lasteansambli Juhhei! skandeerimist «Juhhei! Mina pääsen taevasse! Juhhei! Mina usun Jeesusse!» tundub, et selleks korraks piisab. Mis sest et Franklin Graham millegipärast ikka veel kõnet pidama pole hakanud ja endiselt koos Põdra ja Savisaarega laval istub.



«Ootasin märksa enamat,» tunnistab nahkjopis 29-aastane Igor Grahhevitš, kes tuleb suitsu küsima. «Ütleksin, et igavavõitu. Võib-olla ma pole selliste üritustega harjunud, see peaks ju nagu midagi jumalikku olema. Äkki ma ei mõista seda?» Ja kiidab taevani hoopis Savisaart ning ütleb, et andis juba Balti jaamas tema poolt oma hääle. Ning suundub nüüd koos kergelt jokkis sõpradega trollipeatuse poole.



Balti jaama ümbruses saadavad päevi õhtusse ka Keit ja Katja – Postimehe lugejatele juba tuttavad persoonid (vt «Hommik lõppjaamas», Arter, 2. mai). «Ausalt öeldes – mingit lootust see festival minusse küll ei sisenda,» räägib kerges joobes Katja. «See kõik on muidugi rõõmus ja tore, aga... See ei aita ju inimesi! Rahustab ehk mõneks ajaks, aga ega probleemid siis kuhugi kao! Probleeme see festival ei lahenda!»

Tagasi üles
Back