Tom Stoppard – eelmiste intervjuude vigu parandamas

Tom Stoppard ei pea end väga sotsiaalseks. «Ma armastan üksiolemist,» tunnistab Stoppard Tallinna Linnateatris antud intervjuus. Foto: Siim Vahur

Maailma tuntuim elav näitekirjanik Sir Tom Stoppard saab enda sõnul «minuti pärast» 76. Äsja on ta lõpetanud BBC raadiole Pink Floydi kuuldemängu «Dark Side» kirjutamise. Lisaks on ta hiljuti hõivatud olnud kahe ekraniseeringuga: BBC/HBO teledraamaga «Parade’s End» ja filmiadaptsiooniga «Anna Karenina». Eestisse tõi teda näidenditriloogia «Utoopia rannikul», mis räägib vene intellektuaalidest ja mille kaks osa lavastati segatud truppidega Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris. Stoppard vastab küsimustele põhjalikult ja – nagu oma näidenditeski – mitme nurga alt.

Triloogia «Utoopia rannikul» räägib 19. sajandi vene intellektuaalidest – Bakunin, Belinski, Herzen, Turgenev. Millest sai alguse teie kiindumus Venemaa vastu?

Enamik briti näitekirjanikke minu põlvkonnas ja ka nooremate hulgas tunneb ilmselt võlga vene kirjanduse ees – ja mitte ainult teatris töötavad autorid. Vene kirjandus on osa kirjaniku elukutse taustateadmistest. Nii et huvi tärkamises vene kirjanduse või etenduskunstide vastu pole midagi ebatavalist. Päris ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, missugune kultuur see oleks, mil poleks erilist sümpaatiat vene kirjanduse või Venemaa vastu, ükskõik kas me räägime draamast või Djagilevist.