Kunstnik Heinz Valk oli terve öö lauluväljakul hõisanud ja koiduvalgel koju jõudnuna kõigest paar tundi maganud, kui ta 1988. aasta 12. juuni hommikul laua taha istus ja kirjutas: «Sellel peol osalemiseks tasus aastakümneid kannatada alandusi ja enesesalgamisi. See oli suurejoonelisim meeleavaldus, mida pole näinud ei filmis, televisioonis, unes ega ilmsi. Laulev ja rütmiliselt liikuv õnnelik rahvahulk, kümned ja kümned lehvivad rahvuslipud, naerul näod, üksmeel, ei tigedust, ei vaenu, südames vaid üks sõna: Eestimaa! /---/ Rahvas, kes lauldes ja naerdes revolutsiooni teeb, peaks olema õilsaks eeskujuks kõigile. Sellist rahvast ei tohi halvustada, mõnitada või kõige hullem – teda uuesti diktatuuriorjusse suruda! Sellist rahvast ei tohi enam kunagi näoli mudasse lüüa! Ta on oma tegudega võitnud vääramatu õiguse olla oma sinise taeva all omal põlisel isamaal. Ma olen uhke, et olen sellise rahva liige!»
Kalle Muuli: laulev revolutsioon
Oli pühapäev ja Valk pidi justkui sütel istudes veel terve päeva uue töönädala algust ootama, enne kui ta oma kirjatöö Sirbi toimetusse sai viia. Reedeti ilmuv kultuurileht pandi tol ajal kokku juba nädal varem ja saadeti mitu päeva enne ilmumist trükikotta ladumisele, aga peatoimetaja Ilmar Rattus suutis siiski kolmandale küljele veidi ruumi tekitada ja kuuma kirjatöö käigult lehte pressida. Päevalehed ei kirjutanud kümnete tuhandete inimeste pöörastest ööpidudest ridagi.
Kui ma nüüd, veerand sajandit hiljem Valgu artikli üles otsisin, üllatas mind kõige rohkem selle loo maht. See on tolle aja kohta väga lühike, umbes 4000-tähemärgine tekstikene, mis kirbukirjas trükituna näeb lehepinnal välja väiksem kui see veerg siin. Aga selle loo tundetulv oli omal ajal nii võimas, et mu petlikus mälupildis on see lugu kogu aeg katnud vähemalt tervet Sirbi külge või ulatunud isegi üle kahe külje. Selle loo pealkiri – võimalik, et just ruumipuudusel täpseks pinnitud – «Laulev revolutsioon» andis nime tervele järgnevale ajastule.