Kunstnik Heinz Valk oli terve öö lauluväljakul hõisanud ja koiduvalgel koju jõudnuna kõigest paar tundi maganud, kui ta 1988. aasta 12. juuni hommikul laua taha istus ja kirjutas: «Sellel peol osalemiseks tasus aastakümneid kannatada alandusi ja enesesalgamisi. See oli suurejoonelisim meeleavaldus, mida pole näinud ei filmis, televisioonis, unes ega ilmsi. Laulev ja rütmiliselt liikuv õnnelik rahvahulk, kümned ja kümned lehvivad rahvuslipud, naerul näod, üksmeel, ei tigedust, ei vaenu, südames vaid üks sõna: Eestimaa! /---/ Rahvas, kes lauldes ja naerdes revolutsiooni teeb, peaks olema õilsaks eeskujuks kõigile. Sellist rahvast ei tohi halvustada, mõnitada või kõige hullem – teda uuesti diktatuuriorjusse suruda! Sellist rahvast ei tohi enam kunagi näoli mudasse lüüa! Ta on oma tegudega võitnud vääramatu õiguse olla oma sinise taeva all omal põlisel isamaal. Ma olen uhke, et olen sellise rahva liige!»