Aaviksoo: Õpetaja võiks direktorit usaldada

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo

FOTO: Margus Ansu

Eesti koolielu korraldust kohati põhimõtteliselt muutvad kümned parandused põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kerkisid ühtäkki avalikkuse ette, kui Mart Laar oli küsinud, kas see valitsus ikka peab püsima. Kus on valitsuses ebakõla? Käepärast oli võtta parasjagu riigikogu kultuurikomisjonis vaieldav parandatud kooliseadus. Ootamatult ilmnes, et nii valitsejail kui ka opositsionääridel on parandatud kooliseadusest kohe väga erinevad arusaamad, kuigi parandusi on ette valmistatud ja vaetud juba mitu kuud.

Poliitikute väljaütlemistest paistab, et kõigil on hirmus mure koolide tugispetsialistide pärast. Kes nende töö eest maksma peab – kas riik või kohalik omavalitsus? Kuigi sadade miljonite eurode haridusraha sees moodustab psühholoogide, eripedagoogide, logopeedide ja sotsiaalpedagoogide palk pisikese osa, pakub teema poliitikuile suurepärase võimaluse valimiste eel tõestada, kui raevukalt nad kohaliku võimu õiguste eest võitlevad.

Püüdsime IRLi kuuluva haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga rääkida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste sisust – sellest, mille üle riigikogu otsustama peab. Aaviksoo tõdes, et suuresti just tugispetsialistide palgaraha vaidluse pärast ei jõua riigikogu seaduseparandusi jaaniks vastu võtta.

Seaduseparandustes on kirjas, et kaob kolme õppesuuna nõue gümnaasiumis ning enam ei taha te gümnaasiume ja põhikoole lahutada.

Keskne küsimus on, mis toimub klassis. Kas tahetakse õppida, mida õpitakse, mis terveks eluks külge jääb, mida õpitakse ainult eksamiks? Nende küsimuste deklaratiivne seadusesse kirjutamine ei anna midagi. See, mis koolis tegelikult sünnib, sõltub tingimustest, milles tegutsevad kool ja õpetaja.

Ma ei usu, et saaksime muuta seadustega asju, mida saab muuta ainult õpetaja klassis või koolidirektor koolis. Sellepärast oleme püüdnud luua keskkonna koolile ja õpetajale, nagu loome keskkonna ettevõtlusele – me ei ütle, mida tootma peaks, aga loome tingimused ja loodame, et inimesed käituvad mõistlikult.

Tahate kaotada õpetajate atesteerimise.

Ametijärkude süsteem on preisiaegne pärand ametiastmetest. Kaitseväes on see jäänud, aga tsiviilmaailmas seda enam polegi. Meile on see tulnud nõukogude süsteemist, mis oli samuti hierarhiline. Tänapäeval tahame kõike horisontaalseks, võrdseks teha. Tööd hinnatakse tulemuste järgi.

Püüame luua olukorra, et õpetaja saaks tagasiside oma õpilaste, vilistlaste, hoolekogu, direktori kaudu, ja see väljenduks ka rahas. Mitte välises, riigiameti antud tunnistuses.

See tekitab kindlasti vastuseisu.

Päris palju. On inimesi, kes tajuvad seda degradeerimisena.

Seni on kõrgem ametikraad tähendanud paremat palka!

Garanteeritult. Olen veendunud, et tõeliselt heale õpetajale-metoodikule makstakse paragrahvidest sõltumata rohkem palka. Ta on lihtsalt parem kui teised.

Mõistan ka hirmu muutuste ees. Saan öelda, et teistel elualadel niisugune süsteem töötab. Ei usu, et haridusvaldkonna juhid oleksid kuidagi eriti subjektiivsed või korrumpeerunud. Samuti nagu püüame usaldada õpetajaid, võiks õpetajad usaldada direktoreid.

Tagasi üles