Tütar ujus koos kaanidega sogases vees

Olen ise selles tiigis lapsena ujunud, isa oli tohutult uhke tiigi üle, mina natuke kartsin, ujusin kummirõngaga, tiik oli sogane ja meeletult sügav, olin harjunud madalas ja selges merevees ujuma. Lisaks oli tiigis palju kaane, see oli minu elu esimene ja ilmselt siiani viimane kokkupuude kaanidega.

Tiiki on kujutatud ka «Potteri lõpu» plakatil. «Potteri lõpp» oli väga edukas lavastus Vanemuises.

Mulle tiik ja selle saamislugu väga meeldisid, mulle meeldib, kui maja juures on mõni veekogu. Seal oli ka päris kena ümbrus ja puud, kuid see asus majast üle tee. Isa rääkis vahvaid lugusid selle kaevamise talgutest.