Eesti inimarengu aruande tutvustusel tõdes Raul Rebane, et Eestis on vaesed haritud naised ja rikkad rumalad mehed. Oleks ju tore rääkida haritud ja kindlustatud naistest ja meestest. Mis meid segab? Meil on väike, paindlik ja avatud majandus, Tiigrihüpe ja innovaatilised e-valimised (koos omaenda, vähem uudsete skandaalidega), ja ometi on meil kindel veendumus: hea traditsiooniline Eesti olukord eeldab, et mees saab rohkem palka kui naine.
Soolist ebavõrdsust võiks järjekindlamalt käsitleda mitte ainult kui üht seletust muu ebavõrdsuse ulatusele – ja sellisena vääramatut –, vaid samal ajal ka kui muu ebavõrdsuse tagajärge. Eestis peavad mitmedki poliitikud ja ka asjatundjad horisontaalset soolist segregatsiooni – st seda, et naised asuvad tööle nt lasteaiaõpetajate, kassapidajate, õmblejate või meditsiiniõdedena, sellal kui mehed on üle esindatud ehituses, transpordis, ettevõtluses või poliitikas – iseenesest piisavaks palgaerinevuste ja kokkuvõttes soolise palgalõhe seletuseks.
Selle uskumuse järgi ei ole justkui midagi teha: meil on olukord, kus naised ise eelistavad minna madalamapalgalistele töödele, selle asemel et hakata nt poliitikuks. Naistel ja meestel on ju samasugune info erialade palgatasemete kohta, järelikult teevad naised sellest lähtudes teadlikke valikuid, ja ilmselt ongi meestel suurem vajadus suurema palga järele kui naistel. See lähenemine on soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ülimalt problemaatiline.