Mitte mingi tavaline armastusfilm
17. juuni 2013, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Austria filmitegijad oskavad inimese hingeelu peenelt kujutada. Austria filmid on erilised, teistsugusemad. Juba nendest rääkimine või kirjutamine nõuab äärmuslikumat lähenemist kui näiteks saksa filmide puhul.
Mäletan, kuidas ma mõni aasta tagasi püüdsin ühele Saksa saatkonna töötajale selgitada, miks ma eelistan austria filme sageli saksa omadele. Väljendasin siirast imestust austria filmitegijate oskuse üle peegeldada inimese hinge hämaramaid pooli viisil, millest me ei taha rääkida, veel vähem siis oma «räpasemat mina» suurelt ekraanilt vaadata.
Juba kuulus austria päritolu filmiekspressionist Fritz Lang lasi selle hirmuäratava eluka lahti esimeses saksa helifilmis «M» (1931), kus linnatänavail kõnnib pealtnäha täiesti süütu lapsetapja. 70–80 aastat hiljem šokeerib austria film ikka veel, olgu nende linatööde peategelasteks siis kolleegide poolt palavalt armastatud lapsevägistajad (Markus Schleinzeri «Michael»), emme-issi suhkrukullakestest teismelised mõrtsukad (Michael Haneke «Benny video») või üksnes lõbu pärast tapma tulnud noorukid (Haneke «Jõhkrad mängud»).
Loomulikult on austria film traditsioonidega nähtus, Sigmund Freudi ja Franz Kafka loodu tänapäevane peegeldus, milles sõna angst mahutab endasse tänapäeva ühiskonna hirmud. Muidugi, kui väga tahta, eks ole ka sakslastel midagi selle kõige vastu panna, aga kas ka sama mõjusat, samavõrd ehmatavat?
Hakuna matata
Ka 60-aastane austria filmimees Ulrich Seidl jätkab meie sügavale peidetud hinge- ja meelesoppide kõige mustema poole paljastamist. Arvatavasti seetõttu ei leia me ühtki Seidli filmi ka vaatajate edetabelitest. Millal ikka on keegi tahtnud oma lotendavat tselluliiti peegli ees imetleda või tunnistada ennast loomaperverdiks.
Seda «päris elu» jätkub vanameistril nii dokumentaal- kui mängufilmidesse, mille vahel Seidl sarnaselt Werner Herzogiga ise suurt vahet ei näe ja laseb teistel otsustada, mis filmižanri alla üks või teine tema loodu käib.
Praegu räägitakse Seidlist palju. Arvatavasti rohkem kui kunagi varem. Tema mulluselt Cannes’i festivalilt alguse saanud piibellikele tõekspidamistele üles ehitatud «Paradiisi» triloogia on jõudnud ka kinovõrku, kõigile näha ja arvustada.
Selle esimese osa «Paradiis: armastus» jõudmine Eesti kinolevisse on, arvestades meie meelelahutusportaalides tulist diskussiooni tekitanud sõnapaari «neeger» ja «pigi» kasutamise üle, eriti hästi ajastatud.
Kui valge naine rikkast Euroopast läheb Aafrikasse päikesevanne võtma, siis peab ta seda saama, mille eest on maksnud, olgu selleks siis korralik hotellituba või seks neegriga. «Paradiis: armastuse» puhul on selliseks naiseks 50ndates Theresa, kes seksimaia sõbranna mahitusel sõidab turismireisile Keenia kuurortlinna Mombasasse, «hakuna matata» (eesti keeles «pole probleemi») kodumaale, kus turiste tülitavate ahvide eemalepeletamiseks on palgatud spetsiaalne ragulkapolitseinik ja kõiksugu vidinaid müüa soovivate kohalike (nende) ning turistide (meie) eraldamiseks on tõmmatud maha selge piirjoon.
Palmipuudesse ja päikesesse uppunud paradiis näikse olevat sellega saabunud ja seksiodüsseia võib alata. Theresa, keda ennastsalgava innukusega kehastab Margarete Tiesel, on oma natuurilt kaalutlev õnneotsija ega torma kohe oma esimese beach boy’ga armurõõme nautima, vaid tahab midagi enamat.
Ja leiabki. Gigolo välimusega uje noormees Mungo osutub armastuses ja elus pettunud, lotendavate kehavormidega naisele päästerõngaks: pärast väikest õppust, kuidas peab katsuma naise rindu ja kuidas suudlemiseks keelt kasutama, avab ta Theresale lõpuks tee sinna, mille järele naine kaugele Aafrikasse tuli – hingelisele ja füüsilisele lähedusele.
Kuid midagi ei saa tasuta. Varsti peab naine avama rahakotirauad, et maksta leitud õnne eest hüvitist Mungo õe (kes osutub tema naiseks) lapse haiglaraviks, aga ka vaesust kannatavatele koolilastele, keda Theresal lubatakse pildistada. Kõik maksab, ennekõike just vaesus.
Naer ja ahastus korraga
Kui kaks kolmandikku filmist lubab Seidl vaatajal austria proua armastuseotsinguid jälgida veel enam-vähem piinlikkust tundmata, siis olen kindel, et viimasel kolmandikul, Theresa sünnipäeva pühitsemise stseeni aegu, kus daamile tuuakse kingituseks omaenda «neeger», lahkub vihaselt saalist nii mõnigi, kes ei suuda sellist mahlakat barokset orgiat enam pikalt taluda. Naistel kaovad riided seljast ja neegrist saab käskudele alluv seksimasin. Juba samal ööl tirib Theresa endaga voodisse ka tagasihoidliku kelner Josphati, kuid avastab, et kõike siiski raha eest ei saa ...
Olles selle ära vaadanud, mõistad varsti, et mõned filmid on magamiseks, mõned vaatamiseks ja mõned kannatamiseks. Seidl ei pea oma filme piinlikuks, provokatiivseks ega kannatust proovile panevaks, need sageli vääritikasutatud mõisted on neile teiste poolt külge poogitud.
Kes tahab ja oskab, saab «Paradiis: armastust» vaadata ka kui komöödiat, kuid selles peituv huumor peab su hinge kinni panema. Või nagu vanameister ise on öelnud, tema filmid on õnnestunud juhul, kui need suudavad kedagi ühtaegu naerma ja meeleheitest karjuma panna. Minu puhul see igatahes õnnestus.
«Paradiis: usk» jõuab kinolevisse 12. juulil ja «Paradiis: lootus» 14. augustil
«Paradiis: armastus»
Režissöör Ulrich Seidl
Austria 2012
Alates 14. juunist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ja Tartu kinos Ekraan