Oma eile avaldatud raportis juhib Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik Nils Muižnieks taas tähelepanu kodakondsuseta laste olukorrale Eestis. Tema arvates laseb Eesti, nagu teisedki Balti riigid, ennast selles küsimuses liiga palju ajaloost mõjutada ning ei suuda seetõttu seada esiplaanile laste huve ega anna neile võimalust olla sünnist saadik täieõiguslikud ühiskonna liikmed.
Külastasite märtsis Eestit ning avaldasite nüüd oma raporti Eesti kohta. Kuidas hindate inimõiguste olukorda Eestis üldiselt?
Eesti on üks paljudest Euroopa riikidest, mis on läbi teinud kasinuspoliitika. Me olime väga huvitatud võimalusest hinnata kasinuspoliitika mõju inimõiguste olukorrale. Minu jaoks oli väga põnev, et visiidi ajal inimestega rääkides mainisid nad majanduskriisi kui minevikusündmust. Nad ütlesid: jah, see oli, aga me elasime selle üle ja see pole enam teema. Ja see on üsna erinev sellest, mida ma olen kuulnud paljudes teistes Euroopa riikides.
Huvitav oli uurida kriisi pikaajalisi mõjusid. Neid on endiselt näha sellistes valdkondades nagu laste vaesus, noorte tööpuudus, eestlaste ja mitte-eestlaste erinev olukord tööturul – mis on alati olnud, aga kriis tegi selle vahe suuremaks. Sama on ka Lätis.
Mul oli palju huvitavaid kohtumisi, aga ma leidsin selles pildis mõned vastuolud.
Millised?
Näiteks teie inimõiguste kaitse struktuurid. Teil on õiguskantsleri institutsioon, mis on kõigi poolt väga kõrgelt hinnatud. See on väga hästi ressurssidega tagatud, seal töötab ligi 50 inimest ja sel on lai funktsioonide ampluaa. Nii et teil on see kõrgelt respekteeritud, võimas organisatsioon, ja siis on teil soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kes on nii alarahastatud, et see on üsna jahmatav: kaks inimest, aastaeelarve 60 000 eurot. Vahe nende kahe vahel oli minu jaoks nii silmatorkav.
Aga mul oli ka rohkelt arutelusid kodakondsuseta laste teemal. See on teema, mida ma olen aastaid tõstatanud Lätis ja mille ülevalhoidmist ma jätkan seni, kuni see teema on Balti riikides lahendatud.
Selliste laste arv Eestis ei ole eriti suur – vähem kui 1200 last. Nii et tundub, et selle probleemi saaks lahendada ja liikuda edasi. See puudutab nii väheseid inimesi, aga see puudutab lapsi. Iga kord, kui ma hakkan rääkima kodakondsuseta laste teemal, hakkavad inimesed rääkima immigratsioonist, kodakondsusest, minevikust, aga mina ütlen: räägime lastest! Räägime nende huvidest.
Miks on kodakondsuseta laste teema teie jaoks nii tähtis? Nagu ma olen aru saanud, ei kavatse Eesti poliitikud sellekohaseid seadusi muuta.
Ma tean selle küsimuse tundlikkust seoses Balti riikide ajalooga, olen selles debatis Lätis osalenud kakskümmend aastat. Aga minu jaoks, kui rääkida lastest, siis me räägime eriti haavatavast ühiskonnagrupist, kelle huvisid tuleks alati silmas pidada.
Aga Lätis ja Eestis unustatakse laste huvid väga tihti ära. Ma arvan, et kui küsida kelleltki, kas see on lapse huvides, omada sünnist alates kodakondsust või mitte, siis minu jaoks on vastus selge: see on lapse huvides. Ka enamiku ÜRO inimõigusekspertide jaoks on see küsimus üsna selge – see on laste huvides.
Seega, mis on see, mis takistab inimesi tegutsemast laste huvides? Need on muud, tavaliselt poliitilised põhjused.
Miks see on oluline? Mitmel põhjusel. Mis tähendab lapse jaoks mitte omada kodakondsust? See tähendab, et ta kasvab üles, olemata ühiskonna täieõiguslik liige, see tähendab, et tema perekonnal pole ligipääsu mõnedele sotsiaalmajanduslikele, aga ka poliitilistele õigustele.
Läti kohta on olemas uuringu tulemused – usun, et see kehtib ka Eesti kohta –, et kodakondsusetus on muutunud osaks inimeste identiteedist. See pole see positiivne identiteet, mida me sooviksime moodsas demokraatlikus ühiskonnas edendada.
Ma arvan, et võtmeküsimuseks on see, mis on lapse huvides, ja sellest lähtuvalt tuleb tegutseda. Paljud inimesed ütlevad, et see on vanemate otsus, aga minu vastus sellele on, et vanematel ei tuleks lasta teha otsuseid, mis pole lapse huvides. Ja riigi roll on takistada sellel probleemil ennast taastoota.
See pole teema, mida ma oleksin tõstatanud ainult Eestis ja Lätis. Ma olen seda teinud ka endises Jugoslaavias, Itaalias ja mujal, kus on palju kodakondsuseta romasid. Minu nägemus on, et hea küll, ärme räägi kodakondsuseta inimestest üldiselt, aga räägime lastest, sest siin on väga selged inimõigusstandardid, lähtudes laste õiguste aspektist. Seda on küll sageli keeruline teha – eraldada see nende vanemate küsimusest –, aga räägime lastest.
Mait Ots on vabakutseline ajakirjanik Brüsselis.