Kalle Muuli: rahvuslipp

Kalle Muuli. Foto: Küllike Rooväli

Sinimustvalge seadustamine rahvuslipuna otsustati juba 7. juunil 1988, kui ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel kutsus kiirkorras Kadrioru lossi kokku riikliku sümboolika töörühma eesotsas välisminister Arnold Greeniga.

Miilitsad oli selleks ajaks juba mitu päeva heidelnud noortekampadega, kes öölaulupidude joovastuses püüdsid ka päise päeva ajal Tallinna raekojale kinnitada sinimustvalget lippu. Esimene rahvuslipp oli kerkinud Raekoja platsile vanalinnapäevade alguse puhul 3. juunil peaaegu ametlikult. Pidustuste peakunstnikud Aime Unt ja Sirje Uusbek olid sinimustvalge lipu kavandanud ühe müügipunkti torni ehteks ja sinna see ka heisati. Sama päeva õhtupoolikul saabus kohale kompartei Tallinna linnakomitee ideoloogiasekretär Ahto Vellama ja andis töömeestele isiklikult korralduse lipp maha võtta.

Edasi käis kõik juba rahvaalgatuse korras. Miilitsad püüdsid lippe kätte saada küll võimalikult vähese vägivallaga ja asi piirdus enamasti rüselusega, kuid võimu vastasseis Raekoja platsil pidutsejatega läks päev-päevalt teravamaks, nii et midagi tuli kiiresti ette võtta. Kadriorgu kogunenud töörühma arutelud algasid masendavalt. Parteitegelased tegid ettepaneku, et edaspidi võiks pool lippu olla ENSV nn mereväelipp ja teine pool võiks siis olla sinimustvalge. Teaduste Akadeemia esindajad leidsid, et Eestile sobib kõige paremini üleni punane lipp, mille ülanurgas on väike sinimustvalge lapike. Kõige ägedamalt astusid sääraste kimäärplagude vastu välja loomeliitude esindajad. Paraku oli neid 22-liikmelises töörühmas kõigest kuus, nii et hääletusel oleksid nad kindlasti vähemusse jäänud. Aga otsustaval hetkel asus neid ootamatult toetama töörühma juht Arnold Green.